Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Üheskoos Euroopa poolt. 100 aastat I maailmasõja lõpust: meenutamine tuleviku pärast

09.11.2018 | | Rubriik: Kirikuelu

Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas
13.–18.09.2018 Baselis toimunud Evangeelsete Kirikute Osaduse Euroopas (EKOE) 8. täiskogul osales EELK delegaadina peapiiskop Urmas Viilma. EKOE nõukogus kahe koosseisu vältel (2006–2018) töötanud liikmena osales täiskogul ka õp prof dr Thomas-Andreas Põder, kes nüüd valiti nõukogu asendusliikmeks.
EKOE täiskogu kohtub ca iga kuue aasta tagant: valitakse uus nõukogu, mis juhib kirikuosaduse tegevust täiskogudevahelisel perioodil, otsustatakse vahepeal toimunud õpetuskõneluste tulemuste üle, käsitletakse uurimis- ja töörühmades tehtut ning määratakse kindlaks töövaldkonnad järgmise täiskoguni. Tööd ja suhtlust kannab ühine jumalateenistuslik elu.
EKOE (vt www.leuenberg.eu) on Euroopa tähtsaim üksteist vastastikku täielikult kirikutena tunnustavate evangeelsete kirikute osaduskond, kuhu kuulub 96 kirikut ligikaudu 50 miljoni liikmega. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik on 1973. aastal alguse saanud kirikuosaduse liige alates 1975. aastast. Ühinenud Metodisti Kiriku Põhjala ja Balti piiskopi piirkonna kirikuna on kirikuosaduse liige alates 1997. aastast ka Eesti Metodisti Kirik.

Sest kes tahab armastada elu
ja näha häid päevi,
see … otsigu rahu
ja taotlegu seda.
(1Pt 3:10–11)
Euroopa evangeelsed kirikud võtavad esmakordselt ühiselt sõna Esimese maailmasõja ja selle tagajärgede kohta. Kirikute kogemused ja hoiakud on sama erinevad, nagu on maad, kus nad asuvad. Seda tähelepanuväärsem on, et Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas (EKOE) on leidnud ühise hääle ja teeb teatavaks oma mõtted süü küsimuse, lepitusülesande, migratsiooni ja vähemuste küsimuse ning demokraatia ja kodanikuühiskonna proovikivide kohta.
Selles sõnumis väljendub EKOE jaoks ühtsus lepitatud erinevuses. Evangeelsed kirikud on ühel nõul, et soovivad arutada seda läkitust üksteisega ja kõnelda sellest ühiskondades, kus nad elavad. Pidades silmas sõja kohutavaid ja pikaajalisi tagajärgi mõistavad kirikud, kui oluline on tegutseda rahu nimel ja ennetada tsiviilkonflikti.
Saja aasta eest pärast mitmeid tulevahetuse peatamise leppeid lõppes Esimene maailmasõda 11. novembril 1918 ametlikult.
Sõja tulemus näitas hävingu ja õuduse senitundmatut ulatust. Ajaloo esimesse globaalsesse ja totaalsesse enam kui 17 miljoni langenuga sõtta – toona ja kuni Teise maailmasõjani kutsuti seda Suureks Sõjaks – saatsid peaaegu kõik selle aja suur- ja koloniaaljõud ning väiksemad riigid ühtekokku 70 miljonit inimest.
Esimene maailmasõda lõpetas 19. sajandi lõpul valitsenud maailmakorralduse mitte üksnes Euroopas. Varasemad paljurahvuselised suurriigid lagunesid, tekkisid uued riigid. Lähis-Idas määratleti võimusuhted ja mõjusfäärid täielikult uuesti (San Remo konverents 1920). 1919. ja 1923. a vahel sõlmitud mitmesugused rahulepingud lõid uusi riike, kuid ka ulatuslikke territoriaalseid muutusi ja piiride tõmbamisi, mis kutsusid esile uut ebaõiglust ning andsid toitu revanši ja olukorra muutmise mõtetele.
Kuna Esimene maailmasõda ja sõja rasked tagajärjed vallandasid kõikides eluvaldkondades, privaatses ja avalikus ruumis, natsionaalsetel ja internatsionaalsetel tasanditel segadusi ja pöördelisi murranguid, tajutakse seda paljude osalenud rahvaste, eriti endiste lääne- ja keskjõudude meenutuskultuuris ning ajalookirjutuses 20. sajandi algkatastroofina.
Sõja tagajärjed vältavad mõnel maal teadvustamatult ja kaudselt tänapäevani: nn kaotajate järeltulijad leinavad läbi põlvkondade taga kaduma läinud kultuurilist pärandit ja territooriumi kaotusi; osa võitjatest pidas rahukokkuleppega saavutatud olukorda ning juurdevõidetud territooriume status quo’ks ning toitis oma mälukultuuris võidu kaudu omandatud rahvuslikku uhkust jätkuvalt kollektiivse identiteedi osana. Tegelikkuses on aga kõik osalenud ja järeltulijad kaotajad: rahulepingute tulemused ja tagajärjed pärast Esimest maailmasõda ning 20. sajandi käik näitasid dramaatilisel moel, et rahulepingute abil rahu ei loodud.
Tänulikult meenutavad Euroopa evangeelsed kirikud aga oikumeenilise liikumise algust, mis toimus tolle aja segadustes ja oli pühendunud just nimelt rahu edendamisele. Toonastes teoloogilistes diskussioonides nähti eelkõige natsionalismi ületamist kristliku sõnumi ülesandena ja püsiva rahu tingimusena.1 Tänapäeval, ajastul, mil lõhestavad poliitilised jõud Euroopas taas selgelt tugevnevad, näevad Euroopa evangeelsed kirikud püsivat ülesannet selles, et edendada ühises Euroopas rahumeelset kooselu.
Esimese maailmasõja raske pärand seab evangeelsed kirikud ja Euroopa ühiskonnad silmitsi küsimuste ja ülesannetega, mis on möödunud 100 aasta vältel ikka uuesti esile kerkinud, kuid millega on õnnestunud toime tulla üksnes piiratult.
Euroopa evangeelsed kirikud on teadlikud Esimese maailmasõja mitmekihilistest tulemustest ja tagajärgedest ning neil on mõtetes …
a) … süü küsimus. Igas sõjas ja iga sõja järel tõstatub küsimus: kes on süüdi? Avalik debatt ning ühekülgselt suunatud meenutamispoliitika püüdleb lihtsustuste ja ühepõhjuslike seletusmustrite poole. Tänu ajaloolisele uurimisele teame nüüd: kohalikust konfliktist kasvas üleilmne katastroof, kuna mõned suurvõimud nägid sõjas ainsat väljapääsu omaenda kriisiolukorrale. Maailma- ja majanduspoliitiline tervikolukord muutis sellise eskalatsiooni võimalikuks. Evangeeliumi valguses on tervendav igale inimesele, aga ka ühiskonnale see, kui esitatakse endale süü küsimus, eiramata seejuures keerukaid ajaloolisi seoseid. Nimelt nõnda saab võimalikuks ümberpöördumine ja uus algus.
Kuid evangeeliumi valguses kehtib veelgi enam: ühtki rahvast ja ühtki rahvust ei saa ega tohi siduda igaveseks toimepanija või ohvri rolli.
Meenutamine ajendab kirikuid küsima: kus on nemad vaadanud erinevate 20. sajandi konfliktide käigus sõjavaimustust ebakriitiliselt või seda isegi toetanud ja aidanud vallandada? Kus olid nad poliitilise, ühiskondliku, majandusliku ja rahvusliku ajavaimuga niivõrd seotud, et said mingit poliitilist süsteemi maailmavaateliselt-teoloogiliselt õigustada (olgu sõjalise konflikti või rahu olukorras – nt mobilisatsioon Saksa Keisririigis, kirik sotsialismi tingimustes, relvade õnnistamine Balkani kriisi ajal jne)? Kus ei tulnud kirik ja teoloogia toime aktuaalsete sündmuste või poliitilis-ühiskondlike protsesside analüüsimise, teoloogilise mõtestamise ja õigustest ilmajäetute toetuseks väljaastumisega või kus kirik ja teoloogia hoidusid sellest täiesti?
„Kirik ja teoloogia ei tulnud sageli toime ülesandega olla maailmas, aga mitte maailmast (Jh 17:11,14). See valus kogemus manitseb ka tänasel päeval olema kirikus ja teoloogias pidevalt enesekriitiline.“ (EKOE nõukogu avaldus, juuni 2014 [„Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas meenutab 1. Maailmasõja algust“, Kirik & Teoloogia, 25.07.2014])
Me oleme seetõttu tänulikud mitmesuguse rahuteoloogilise töö eest ja sellega seotud ümbermõtlemisprotsesside eest meie kirikutes ja avaramas oikumeenilises kogukonnas. Me meenutame Kirikute Maailmanõukogu 10. täiskogu Korea Vabariigis Busanis ja selle avaldust õiglase rahu teekonnast ning kutsest õigluse ja rahu palverännakule. Meie kirikutes erinevatel tasanditel rahu ja vägivallavaba konfliktilahendamist edendav haridus on samuti osa ümberpöördumisest, mis tugineb toonastele valusatele õppetundidele.
b) … vähemuse õiguste küsimus. Uue kujunenud maailmakorraga olid sajad tuhanded rahvaliikmed sattunud järsku omaenda kodumaal vähemusolukorda. See kehtib eriti ühenduses Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa maade ja ühiskondadega. Ehkki võidukad või võitjad maad olid võtnud kohustuse tagada vähemuste kollektiivseid õigusi ning need pidid olema tagatud ka Rahvasteliidu kaudu, näitab ajalugu neil maadel sageli vähemuste õiguste teadlikku või tendentslikku mittearvestamist või eiramist.
Etnilised rühmad diasporaa olukorras võitlevad praeguseni oma õiguste tunnustamise eest ning võimaluse eest väljendada ja hoida oma keelelist, religioosset ja kultuurilist identiteeti mitte üksnes privaatselt, vaid ka kollektiivselt.2 Protestantlikele kirikutele on diasporaas saanud sageli ülesandeks hoida ja toita lisaks oma liikmete usutunnistuslikule identiteedile ka nende kultuurilist identiteeti. EKOE kirikud tunnevad seda ajaloolist kogemust.3
Oma uurimuses relatsiooniliselt mõistetud „diasporaateoloogiast“ toetab EKOE kiriku ja koguduste enesemõistmist sildaehitavate paikadena, mis „ühendavad eraldatut ilma tühistamata erinevusi“4. Selles on vältimatult avalik mõõde, mis kujundab kaasa konkreetset kooselu kohalikul tasandil ja piirkonnas ning aitab lepitava tegutsemisena, nt projektis „Mälestuste tervendamine“, tulla toime sõja- ja diskrimineerimiskogemustega.5
c) … põgenemise ja migratsiooni küsimus. Hinnanguliselt oli maailmasõja käigus ja selle tagajärgede tõttu aastani 1926 sunnitud Euroopas välja rändama või ümber asuma kuni 9,5 miljonit inimest.6 Ajalooliselt vaadatuna ei ole suuremahulised põgenemisliikumised ja rahvaste rändamised Euroopa kristlusele, eriti protestantlusele, sugugi tundmatud. Väljaajamised, väljarändamised või etnilised puhastamised sundisid miljoneid inimesi pärast mõlemat maailmasõda, kuid ka külma sõja ja Balkani kriisi ajal teele, et otsida kaitset ja uut kodu.
Põgenike ja migrantide sisseränne, mis praegu Euroopale osaks saab, on epohhiline sündmus, asetudes keerukate ajaloolis-sotsiaalsete ja ühtlasi üleilmsete raamtingimuste konteksti. Ehkki see ei ole ainus põhjus, hakkavad inimesed ka nüüd Euroopa vahetuses naabruses asetleidva sõja tõttu põgenikeks või saavad vägivaldse väljaajamise osalisteks.
EKOE on viimastel aastatel koos teiste rahvusvaheliste oikumeeniliste organisatsioonidega toetanud diferentseeritud suhestumist sellesse arengusse, juhindudes iga inimese väärikuse kaitsest.7
Me oleme tänulikud Euroopa poliitika eest vastutajatele, kes püüdlevad ühise euroopaliku inimõiguste ja põgenike konventsioonide väärtustele orienteeritud poliitika poole, ning kirikutele ja kogudustele, kes toetavad põgenike ja migrantide väärikust ja kaitset, tehes seda kooskõlas Piibli sõnumiga: Uus Testament tahab jõuda võõraste vastuvõtmiseni (Mt 25:35) lähtuvalt usule võimestatud inimesest. Armastus ja halastus saab kogetavaks ainult ja üksnes inimeste omavahelises vastastikuses tegutsemises, mis aga ei soovi eirata ka hirmude reaalsust.
Siiski ei pääse me Euroopas ning eriti majanduslikult tugevas Põhja- ja Lääne-Euroopas mööda ka küsimusest, kuidas meie euroopalik poliitika, alates majandus- ja kaubanduspoliitikast kuni põllumajanduspoliitikani välja, on tänapäeval kaaspõhjustajaks teistest maailmajagudest ja piirkondadest lähtuvale migratsioonile Euroopasse.
d) … lepituse küsimus. Läbielatud ja põhjustatud ebaõiglus, kannatus ja rõhumine ehk siis teadlikkus süü ja patu tegelikkusest ajaloos ning üksikindiviidide ja inimrühmade elus ajendab protestantlikke kirikuid andma inimestele ruumi ja võimalust oma kannatuslugude mäletamiseks, läbielatud ja põhjustatud ebaõigluse üle järelemõtlemiseks ning valu väljendamiseks.
Möödunud kümnenditel on kirikud Euroopas korduvalt algatanud ja kujundanud „mälestuste tervendamise“ protsesse, mis on toetanud lepitust ühiskondade sees ja vahel. Euroopa protestantlikud kirikud peavad hoidma elavana igatsust rahu ja lepituse järele erinevates konfliktijärgsetes ühiskondades, samuti nüüdisaegsetes majanduslikes, sotsiaalsetes ja poliitilistes olukordades, mida kogetakse ebaõiglasena.
Ühtlasi teavad kirikud seda, et lepitus ei ole ideaalne seisund või ühekordne akt, vaid protsess, mida tuleb panna liikuma ja hoida käigus. Lepitus vajab inimesi, kes on lepituseks valmis, ja selliseid struktuurilisi abinõusid, mis toetavad lepitust kui eesmärki. Euroopa ühinemisprotsessi tervitasid Euroopa evangeelsed kirikud just seetõttu rahu- ja lepitussündmusena.
Euroopa reformatoorsed kirikud peaksid tõstma oma hääle seal, kus suhet minevikuga instrumentaliseeritakse, kuid ühtlasi peaksid nad arendama edasi omaenda keelt ja sisseelamisvõimet, toetamaks lepitusprotsesse indiviidide vahel ja inimrühmade vahel. Lepitus võib anda taaselustavat väge meie ühiskondadele ja Euroopa sotsiaalsele tegelikkusele.
e) … küsimus demokraatiakultuuri ja kodanikuühiskonna kohta. Esimese maailmasõja lõpule järgnes Euroopas esialgu uute või uuesti kehtestatud demokraatiate ja vabariiklike riigivormide õitseaeg. Sel ajal tekkisid ka uued kirikud. Erinevate rahvuslike ja rahvusvaheliste suurte keeruliste probleemide tõttu muutusid aga mõningad ühiskonnad väga lühikese aja jooksul, ka demokraatlikult korraldatud valimiste toel, mittedemokraatlikeks süsteemideks, k.a diktatuurideks.
Sageli ei kuulunud evangeelne teoloogia ja kirikud neil aastatel demokraatliku riigikorralduse silmapaistvate kaitsjate hulka – ehkki võib tunnustada, et mõned kogudused ja kirikud olid rasketel aegadel vabaduse saarteks ja kodanikuühiskonna varjatud hällideks. Praegu kogeme taas, kuidas parlamentaarse ja õigusriikliku demokraatia riigivorm on sattunud Euroopa riikides surve alla.
Erinevalt 1918. aasta järgsetest aastatest toetavad evangeelsed kirikud Euroopas tänapäeval demokraatiat ja õigusriiklust ning nende tugevdamist Euroopa erinevatel riiklikel tasanditel. See vastab Jumala loomise kaudu kingitud kõigi inimeste väärikusele, vabadusele ja võrdsusele. Võimude jagamise, piiramise ja vastastikuse kontrolliga arvestab õigusriiklik demokraatia inimeste ekslikkusega ja patususega. Õigusriiklikult rajatud institutsioonid kaitsevad ja võimaldavad iga üksikisiku vabadust ning kõikide kooselu. Demokraatlik „osalus ja otsustusprotsessides kaasarääkimine on evangeelse arusaama kohaselt põhjapaneva tähtsusega kooselu jaoks Euroopas“8.
Institutsioonide kõrval on aga vajalikud ka poliitiliselt aktiivne kodanikuühiskond ning meie kui kodanikud, kes kaitsevad demokraatia ja õigusriikluse saavutusi. Kirikud ja kogudused on osaluse ja otsustusprotsessides kaasarääkimise paigad ning edendavad sellega ühiskonna demokraatiakultuuri. Me ei taha seda loovutada ega jälle kaotada või maha mängida. Euroopa protestantlikud kirikud peaksid seepärast taaselustama oma teoloogilist pärandit ja kiriklikke kogemusi läbi ajaloo, et suuta anda ühiskonnale impulsse, mis suunaksid suveräänsusele, enesekorraldusele, tegutsemisele õiglasema majanduse ja poliitika nimel, õiglasema osaluse nimel, loodu ja kaasinimeste väärikuse hoidmisele.
Maailmapoliitiline olukord on praegu väga erinev võrreldes saja aasta taguse olukorraga. Ometi on mõned lõhed ja rebendid Euroopa eri piirkondades, samuti Lääne- ja Ida-Euroopa, Põhja- ja Lõuna-Euroopa vahel ning Euroopa nn väikeste ja nn suurte riikide vahel, ikka veel kaudselt seotud toonaste sündmuste põhjustatud murrangutega.
Evangeelsete Kirikute Osadus Euroopas on tänulik, et temas ühendatud kirikud tänasel päeval seda minevikku ühiselt meenutavad ja sellest ühiselt kõnelevad.
Kurvad kogemused saja aasta eest ja selle järel on ajendiks, et evangeelsed kirikud oma teed läbi ajaloo kriitiliselt ja enesekriitiliselt vaagivad, analüüsivad nüüdisaja sotsiaalseid, majanduslikke ja poliitilisi protsesse ning võtavad tõsiselt võimalust toetada oma teoloogiliste ja kiriklike kogemustega õiglaste struktuuride ülesehitamist. Kuidas see üksikasjades võib välja näha, vajab edasisi impulsse ja analüüse, mis arvestavad iga kiriku konkreetset konteksti. Kuid selle protsessi kujundamisel võiks silme ees seista prohveti sõna: „Otsige selle linna heaolu“ (Jr 29:7).
Saksa keelest tõlkinud
Thomas-Andreas Põder


1 „Kristlik misjon on oma olemuse poolest rahvuste ülene, [see on] spirituaalne suurus, mis kõnetab rahvaid kui inimolendeid ja mitte kui mingite konkreetsete keelte kõnelejaid ja mingite konkreetsete rasside ja rahvuste liikmeid.“ Nathan Söderblomi kõne „Kiriku roll rahu edendamisel“ Nobeli auhinna üleandmisel 1930; selles viidatakse 1917. aasta suvel Rootsis Uppsalas toimunud oikumeenilisele konverentsile. https://www.nobelprize.org/prizes/peace/1930/soderblom/lecture/ (15.08.2018).
2 Nt õppekeel Ukraina avalikes koolides.
3 Vt Leuenberg Documents 7, Church – State – Nation, toim. W. Hüffmeier, Frankfurt a. M., 2012.
4 EKOE täiskogu eelnõu, 2018, Basel, Diasporaateoloogia. EKOE uurimusdokument evangeelsete kirikute positsiooni määratlemi­sest pluraalses Euroopas, lk 53.
5 Samas, lk 61 jj.
6 Marie-Janine Calic, Südosteuropa. Weltgeschichte einer Region, München 2016, lk 450.
7 Vrd EKOE nõukogu avaldust „Varja ja tervita põgenikku – Tugevda EU ühist põgenike poliitikat – Kellele ma saan ligimeseks? (Lk 10:36)”, Brüssel, 11. oktoober 2015.
8 Vabad tuleviku jaoks – vastutus Euroopa eest, EKOE 7. täiskogu (Firenze, 2012) avaldus. EK, 24.10.2012. (http://dev.wp.eestikirik.ee/vabad-tuleviku-jaoks-vastutus-euroopa-eest/).

Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja! (Sk 9:9)