Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Toomas Paul: me võime kogeda Jumala puudutust, aga me vajame teisi, me vajame Jumala Sõna

23.10.2019 | | Rubriik: Persoon kaasajast
PaulToomas_4197

Toomas Paul on pildil tema selja taha jäävas Tallinna Jaani kirikus olnud õpetaja aastatel 1986–2004, praegu on ta koguduse korraline külalisõpetaja. Endel Apsalon

Toomas Paul tähistab 29. oktoobril 80. sünnipäeva. Ta on pika elu jooksul andnud palju intervjuusid. Möödunud aasta Eesti Kirikus vastas ta Jaan Lahe küsimustele (vt http://www.eestikirik.ee/aidata-kaasinimestel-naha-meie-elu-ja-tegemisi-igaviku-palge-ees/), homme ilmub Maalehes, kus tema esseesid on pidevalt avaldatud üle 30 aasta, pikk intervjuu Margus Mikomäele. Postimehes ilmub 29. oktoobril intervjuu Rein Veidemannile. Et mitte pärida samu seiku elukäigu kohta, võttis Miina Piir kätte ja palus tal kosta kümnele küsimusele, mida tavaliselt ei esitata.

Kes on inimene?
Toomas Paul: Tark inimene, Homo sapiens sapiens, on üks elusolendite liik. Šimpansi ja inimese genoomi ühisosa on üle 98 protsendi. Kuna kummagi genoomis on kolm miljardit aluspaari, siis tähendab see kümneid miljoneid erinevaid geen-kirjatähti ehk aluspaare. Neis divergentsetes genoomitähtedes peituvad bioloogi jaoks vastused küsimusele, milles inimeste ja šimpanside ajalugu nii tohutult erineb.
Kõigil primaatidel on erakordsed, kehaga võrreldes ebatavaliselt suured ajud ulatusliku väliskihi – neokorteksiga. Enamikul imetajaliikidest läheb ajukoore arvele 10–40 protsenti aju suurusest. Primaatidel on see protsent üle 50 ja inimesel 80. Inimene paistab silma juba ajukoore neuronite hulga poolest: tal on neid umbes viisteist miljardit, üle kahe korra rohkem kui šimpansil, kel on neid kuus miljardit. Aju neelab kakskümmend korda rohkem energiat kui võrreldav kogus lihaskude. Inimaju on kulukas – ligi viiendiku inimkeha saadaval olevast energiast kasutab ära aju, mille mass on kõigest kaks protsenti keha massist.
Piiblis öeldakse, et inimestel ja loomadel on sarnane lugu – nad saavad jälle põrmuks, kust nad on võetud (1Ms 3:19; Kg 3:18–22). Aga vaim läheb tagasi Jumala juurde, kes on ta andnud (1Ms 2:7; Kg 12:7).
Kui sinu küsimuse mõte oli teada saada, „kes on inimene minu arvates“, siis ei ole mul põhjust lahtisest uksest sisse murda. Tuletan vaid meelde: inimene sünnib enneaegselt – normaalne oleks olla emaüsas veel kolm kuud. Põhjuseks on hüpertrofeerunud aju, mistõttu veel suurema peaga laps ei mahuks enam ema niuete vahelt läbi. See tähendab, et imikud on emast resp. teistest inimestest väga palju sõltuvamad kui muud loomapojad. Nii nad ei saagi inimesteks, kui õigel ajal ei õpi kõnelema, just õigel ajal. Iga laps teeb esimestel eluaastatel kohutavalt suure töö. Õigupoolest jääb inimaju õppimisvõimeliseks pikaks ajaks, neuroneid ja nende ühendusi lisandub kaua. Nuripidine pool on see, et mõni ei saagi „täiskasvanuks“.
Kui mõtlen inimolendile, siis ei jaksa küllalt imetleda, milline kummaline olevus ta on.

Mis on elu?
Olen viimastel aastatel taas tegelenud oma noorpõlvearmastusega – huviga eluslooduse vastu. Kiusatus on vastata küsimusele, mis on elu, pikemalt, aga see ei sobi intervjuusse. Mis eristab elu elutusest? Vastan David Christianile toetudes.
Enamik elu definitsioone sisaldab järgmist viit omadust:
1. Organismid koosnevad poolläbilaskvate membraanidega rakkudest. Kõik organismid koosnevad rakkudest. Iga rakk sisaldab miljoneid keerukaid molekule, mis reageerivad omavahel mitu korda sekundis, liikudes tsütoplasmaks nimetatud vedelkeskkonna soolakas valgurikkas olluses. Tsütoplasmat omamoodi keemilise tarana ümbritsev rakumembraan kontrollib, mis pääseb sisse ja mis välja.
2. Rakkudel on ainevahetus – mehhanismid, mis kasutavad ümbruskonna vaba energia vooge, et paigutada aatomeid ja molekule ümber organismide eluspüsimiseks vajalikesse keerukatesse ja dünaamilistesse struktuuridesse.
3. Nad suudavad homöo­staasi abil muutlike keskkondadega kohaneda, kasutades selleks infot oma sise- ja väliskeskkonnast ning mehhanisme, mis lubavad neil reageerida.
4. Nad suudavad paljuneda, luues geeniinfo abil endast peaaegu täpseid koopiaid.
5. Need koopiad erinevad vanemaist veidi, nii et paljude põlvkondade jooksul organismide omadused muutuvad aeglaselt, arenevad ja kohanevad muutlike keskkondadega.
Mu meelest kõige olulisem on see, et elu iseloomustab tahe. Isegi rakkude tegutsemine ei ole determineeritud, vaid teatavate sihtide saavutamiseks. See on põnev! Näiteks Platoni meelest on filosoofi elu ülesanne meletan apothnēskein (suremise harjutamine).

Mis on surm?
Surm on elusolendi toimimise lõpp. Rakud surevad pidevalt, ja vähirakud on organismi terviku seisukohalt ohtlikud, sest keelduvad suremast ning surevad alles kogu organismi hävitades. Varem oli inimese surma kriteeriumiks südame seiskumine ning hingamise lakkamine, praegu on selleks ajusurm. Piiri hägustab nüüdismeditsiini võime hoida inimest püsivas vegetatiivses seisundis (persistent vegetative state, PVS).
Piiblis on juttu kahest surmast: teine surm on tule- ja väävlijärves (Ilm 20:14, 21:8). Usklik inimene peaks kartma vaid teist surma, aga instinktiivselt me kardame ka maise elu lõppu. Nii enda surma kui ka nende elu lakkamist, kes on osa meist. Õnnis, kes suudab end heita Jumala kätte!

Kes on Jumal?
Enamik Jumala definitsioone on kohutavalt antropomorfsed. Seni, kuni Jumalale omistatud omadusi võetakse piltlikult, tuleb sellega leppida, sest meil puudub sõnavara, millega teda adekvaatselt iseloomustada. Aga kui sõnu nagu „hea“, „õiglane“, „kõikvõimas“ jne võtta otseselt, petame iseennast. Peame Jumalaks enda kujutletut.
Omast kohast on tervistav nn apofaatiline teoloogia, kus Jumala kohta ei kasutata ühtegi üleinimsuurusesse võimendatud omadust, vaid öeldakse ainult, kes ta ei ole. Aga seda saab inimene vaid endamisi aduda. Kui tuleb kuulutada evangeeliumi, siis peab leidma sobivama lahenduse.
Ma ise pooldan dialektilist teoloogiat, kus väidetakse, et Jumala olemist ei saa mõista kui ühe oleva eksistentsi teiste olevate kõrval või nende üle. Kui Jumal oleks üks olev, siis oleks ta allutatud lõplikkuse kategooriatele, iseäranis ruumi ja substantsi kategooriatele. Isegi kui teda võiks nimetada „ülimaks olemiseks“ „kõige täiuslikuma ja võimsama olendi“ mõttes, ei oleks olukord teistsugune.
Jumalale rakendatuna muutuvad superlatiivid deminutiivideks. Nad tõstavad ta näivalt üle kõigi olendite, kuid asetavad tõeliselt nendega samale tasandile. Jumalat tuleks mõista olemise-endana või olemise alusena.
See ei ole definitsioon. Aga peame kuidagi püüdma formuleerida oma mõtteid, kui me sirutame viimse tõelisuse poole.

Miks me usume?
Uskumiseta ei saa inimeseks. Laps peab uskuma, mis talle öeldakse, ja enamikku faktidest – või sellest, mida me peame tõsikindlaks – ei saa me üle kontrollida, peame teisi uskuma. Kui öeldakse, et „see seen on mürgine“, siis ei tasu ise järele proovida. Aga kui õpid ujuma ja kardad, et vajud põhja ning sõber ütleb, et ei vaju, vaata, kuidas mina ujun, siis usaldad ja koged, et vesi kannabki tõesti.
Jumalasse uskumisega on sarnane lugu. Me võime kogeda Jumala puudutust, aga vajame teisi, me vajame Jumala Sõna, et oma kogemust mõtestada. Nagu Paulus ütleb: „Usk tuleb kuulutusest, kuulutus aga Kristuse sõna kaudu“ (Rm 10:17). Uskumine on usaldamine.
Aga miks me usume Jumalat? Kirikuisa Augustinus on ilusasti öelnud: „Sina oled meid teinud enda jaoks, ja rahutu (ld inquietum) on meie süda, kuni ta ei puhka (ld donec requiescat) Sinus.“

Kui Jumal ei oleks saatnud oma poega maailma …?
Apostel Paulus on andnud selge vastuse: „Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine (kr kenon) ja tühi (kr kenē) on ka teie usk … Kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk ilmaaegne (kr ma­taia), siis te olete alles oma pattudes.“ (1Kr 15:14,17)

Vanadus on aeglane, aga pidev allamäge sõit, olgu tervis, heaolu, justnagu ei leia midagi, mis läheks paremaks. Või ehk siiski?
Elukaar – algul läheb ülespoole, kuid juba kahekümne viieselt on matemaatikas võimete tipp käes. Ajaloolase puhul aga saab mingist tasemest rääkida alles viiekümneselt. Eruditsiooni kogumine võtab meeletult aega.
Vananemine õpetab lahti laskma. Mitte midagi ei vii kaasa. Lased siis kõigel olnul silme eest mööda libiseda ning jätad hüvasti. Tõmbad juured maa seest välja. Mu õpetaja Uku Masing rääkis hõimudest, kus surma lähenemist tundvad inimesed käisid kõigis paigus, mis olid neile elus olnud olulised, ning jätsid need kallid kohad jumalaga. Kui elu on olnud hajali, nagu mul, siis ei ole nii lihtne igale poole jõuda, ei jaksa enam. Aga vähemalt mõttes.

Miks me tahame teada, mis on pärast surma?
Miks me ei peaks tahtma seda teada? Inimese üks omadusi on uudishimu. Millisena maailm meist maha jääb, seda me oskame kuigivõrd kujutleda. Aga mis saab meist endist, kui meid enam ei ole? Piibel räägib sellest väga vihjamisi. Ilmutusraamatu vägevaid visioone tuleb kohelda ettevaatlikult – seal on sadu kordi hoiatus, et see või teine asi või sündmus on „nagu“ (kr hōs).
Piiblis on rõhk meeleparanduse vajalikkusel ja viimsel kohtul (nt Ap 17:31–33; 1Ts 1:10 jm). Viimsetpäeva võib võtta kui suurt avalikku kohtuprotsessi, kus Soodomal on hõlpsam põli (Mt 10:15, 11:24). Aga see võib olla ka kabuhirm, mis valdab juba enne, nii et otsitakse varju mägedelt (Lk 23:30; Ilm 6:16).
Ma mõtlen, et kohus (kr krisis) ongi see, kui hirm avalikuks saamise ees sunnib valgusse mineku asemel otsima varju pilkasest pimedusest (Jh 3:18–21). Kuid kes püsib Jumalas ja Jumal temas, „selles on Jumala armastus saanud täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval … sest täiuslik armastus välistab kartuse“ (1Jh 4:16–18).

Aeg-ajalt sünnib ikka filosoofe, kes Jumala maha matavad. Aga kui hõredaid kirikupinke vaadata, kuidas siis on, kas Jumal on surnud või pigem inimene?
Hõredatel kirikupinkidel on objektiivsed põhjused. Eesti maakirikud olid kihelkonnaelu keskuseks – kõrts kiriku kõrval, kuhu mehed pärast läksid. Millal ja kus siis veel kui mitte pühapäeval kirikus käies saadi kaugemalt kui oma küla noortega kohtuda ja mõnele silma heita!
19. sajandil oli maarahva kirikuskäimine nii suur, et nt Võnnu ja Hageri kirikule ehitati külglöövid, et kirikulisi ära mahutada. Vene aja lõpul täitsid Tallinnas ja Tartus jõulukiriku teismeliste massid. Need koolilapsed tulid objektiivsetel põhjustel: oli tarvis näidata, kuidas ei kardeta kedagi. Ja sama moodi objektiivsetel põhjustel on praegu pingid tühjad.
Maal elavad üksi jäänud vanad lesknaised ning mõned kangekaelsed mehed, kellel ei õnnestu naist leida, sest kõigele mehhaniseerimisele vaatamata on elu maal füüsiliselt raske. Tean seda, sest olen olnud oma tööstaaži aja – just 25 aastat – maakoguduste õpetaja. Sellele järgnenud 18 aastat teenisin pealinnas ning pealegi suurvee paisu tagant pääsemise ajal, ja see oli midagi täiesti teistsugust.
Rahvas armastab masse. Kus on, sinna tahaks ise ka minna. See on Tallinna Jaani kiriku fenomen: vaatad uksest sisse tavalisel pühapäeval ja näed, et suures ruumis on vaid mõni vaba koht. Ei taha nimesid öelda, aga kui kirikusaal on tühi, kõigi pilgud pöörduvad sisseastuja poole – vähemalt sulle tundub nii –, järelikult ei tasu kuulama jääda.
Ma ei usu, et tänapäeval keegi Nietzsche lugemise peale loobuks kirikus käimast. Suurtel kirikuhoonetel ei ole enam usuelu keskuse rolli. Ja mis pealinna puutub, siis – kuulake Pereraadiot, kui seal loetakse pühapäeva hommikul jumalateenistuste teateid.
Ametlikult on Tallinnas üle 40 kristliku koguduse. Enamasti kodukogudused. Peale selle arvele võtmata palveringid jms.
Inimesed vajavad osadust, ja seda pakub pigem pisikene sõpruskond. Ristirahva arvukus ei ole võib-olla üldse vähenenud, aga traditsioonilise rahvakiriku vormid ei toimi enam.
Kui aga rääkida sisust, siis: sõnum, et „Jumal on surnud“, on ääretult kristlik. Jumal suri ristil, ja kes seda tõsiselt ei võta, sellele ei tähenda midagi ka kuulutus Kristuse ülestõusmisest.

Keegi koomik kirjutas kunagi, et koomika sünnib pingest, jõu puudumisest, kurbusest, pettumusest, hülgamisest ja alandusest. Mõtlesin, et kui sõna „koomika“ asendada sõnaga „usk“, siis oleks üsna loomulik nii vastata. Kuidas sulle tundub, millest sünnib usk? Jätame välja selle, et Jumal on meid enne armastanud.
Kahtlemata on nii, et usk Jumalasse sünnib puhuti pettumustest, hülgamisest, alandusest jne. Elu hammasrataste vahele jäänud leiavad lohutust ja uut lootust usust heasse Jumalasse. Selliste inimeste aitamine on hingehoidja töö.
Aga mu meelest me ei saa ega tohi välja jätta tõika, et Jumal on meid enne armastanud. Luteri kirikus meenutatakse pihile kutsudes Jeesuse sõnu: „Tulge minu juurde kõik, kes te olete koormatud ja vaevatud, ja mina annan teile hingamist!“
Ühelgi inimesel ei ole sellist autonoomiat, et tema saaks ise otsustada, kas ta hakkab usklikuks või mitte. Inimesepoolne algatus on näiline, ja kahtlejale tuleks alati selgelt öelda, et tema igatsus Jumala järele on Jumala kutse ning ei ole vaja karta, et teda ei võeta ta armetuse pärast vastu.
Vahel otse peab enesekindluse kaardimajake kokku varisema, et midagi jäädavat otsima hakata. Aga Jumal kutsub ka neid, kes ei ole oma maise eluga hädas, vaid vägagi võimekad. Nii oli see kõige viljakama apostliga, Paulusega (1Kr 15:8–10), kes jättis maha oma kiitlemist võimaldava mineviku (Fl 3:3–9), et Kristust kogu tarmu ja tarkusega teenida.
Õnneks sünnib usk paljude südames just rõõmsatest kogemustest.
Toomas Pauli vastused
Miina Piirile

Toomas Paul
Sündinud 29. oktoobril 1939 Tartus
Ordineeritud 20. detsembril 1961, arvatud emerituuri 1. novembril 2004
Haridus: Tartu ehitustehnikum ja Tallinna polütehnikum, usuteaduse instituut;
teoloogiadoktor 1994 (TÜ), Durhami ülikooli audoktor (1994)
Teeninud kogudusi Läänemaal, Saaremaal ja Tallinnas
Tegevus: õppejõud, piiblitõlkija, paljude organisatsioonide liige, sh aastast 2000 valitud The European Academy of Sciences and Arts – active member, avaldanud publikatsioone ja raamatuid jpm
Tunnustus: EELK Teeneteristi II järgu orden (2006), EELK elutööpreemia (2013); Riigivapi IV klassi teenetemärk (1998), Punase Risti I klassi teenetemärk (2004); kuldristi kandmise õigus, Tallinna Jaani koguduse tänumärk, Tallinna linna teenetemärk, Aadu Luukase missioonipreemia, Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind (2006), Eesti Rahvusmõtte auhind (2014) jpm

pauli raamatJohannes Esto kirjastuselt ilmub Toomas Pauli raamat „Sammhaaval astuda“, kus on valik aastatel 2013–2019 peetud palvustest, võiks ka öelda – mõtisklustest, millele on lisatud paar hardushetke Tallinna Jaani kirikus ja üks Maalehes ilmunud essee. Keeletoimetaja Paul Kokla, kujundus Maarja Vannas. Esitlus ja Toomas Pauli sünnipäeva tähistamine Tallinna Jaani kirikus teisipäeval, 29. oktoobril kell 17.30.

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)