Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Aidata kaasinimestel näha meie elu ja tegemisi igaviku palge ees

24.10.2018 | | Rubriik: Kirikuelu
Paul_4181

Toomas Paul on teeninud Tallinna Jaani kogudust õpetajana ligi paarkümmend aastat ja jätkab pensionil olleski koguduses teenimist koos teiste õpetajatega.

Intervjuu õpetaja dr Toomas Pauliga. Intervjueeris õpetaja dr Jaan Lahe.

JL: Sa oled suure osa oma elust teeninud paljusid kogudusi ja teenid veel praegugi, emerituuris olles, Tallinna Jaani koguduses. Kuidas sinust sai vaimulik?
TP: Olen oma viimase töökoha „korraline külalisõpetaja“, kes igas kuus jutlustab ühel jumalateenistusel ning peab ühe hardushetke. Lisaks teenin Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis, juba ligi 30 aastat, aga see kabel ei ole ametlikult registreeritud, seal töötan lihtsalt kokkuleppel vabaõhumuuseumi juhtkonnaga.
Pärast õpinguid Tartu ehitustehnikumis (lõpetama toodi meid Tallinna polütehnikumi) määrati mind tööle RPI Eesti Tööstusprojekti tehnikuna. Tegemist oli asutusega, kus edutamine käis vastavalt tööülesannetega kordasaamisele. Töö meeldis mulle, ja napilt kaks aastat hiljem olin juba vaneminseneri ametis.
Siis suri ootamatult mu isa Arved Paul, 46aastasena. Tegin kannapöörde oma elus ja 1. novembrist 1960 alustasin Ridala koguduses ilmikjutlustajana. Aasta hiljem ordineeriti mind toomalaupäeva õhtul aseõpetajaks. See tiitel istub mulle väga, ja kuigi ma sain 1965. aastal pärast Usuteaduse Kõrgema Katsekomisjoni stuudiumi läbimist õpetaja õigused (s.t õiguse kanda kaelaristi), on mul endal praeguseni tunne kui aseõpetajal – mehel, kellele on küsimärgiga antud õpetamise õigus. Igal juhul ei tahaks ma olla preestriks pühitsetud. See on hoopis teise rõhuasetusega amet.
Kui mõtlen kuldsetele kuuekümnendatele, siis – võin olla üsna kindel, et ma ei oleks ise tulnud tol ajal kiirelt lagunevasse kirikusse. See otsus ei olnud minu „vaba valik“, vaid isa surm oli vajalik, et astuksin ta jälgedesse. Imelikud on need Jumala teod.

JL: Kuidas jõudsid Jaani kogudusse ja milliseid muutusi tõi sinu jaoks kaasa tulek Tallinna?
TP: Normaalse töömehe staaži 25 aastat olen täis teeninud külavaimulikuna. Esimesed kaheksa aastat Ridalas (+ Martna ja Lihula), 1968. a-st Valjalas (hooldades mitmeid naaberkogudusi). Võin oma kogemusest kinnitada, et kanooniline iga – vaimulik peab olema 25aastane – ei ole suvaline, vaid pigem miinimum. Enne seda ei ole mees veel täis kasvanud. Ridala aega jäävad mitmed asjad, mida tegin täitsa valesti.
Nõustusin, kuigi kõhklemisi, et mind viiakse üle Saaremaale. Sain uuesti alata juba mõningase kogemusega. Kui pärast praost Oskar Leisi surma tuli välja, et mina olen Saaremaa vaimulikest vanim, tulid mulle praosti kohustused. Algul olin kt, sest praosti vanusepiirist jäi aasta puudu, selle järel valiti mind praostiks. Kuidagi õnnestus seada nii, nagu Tom Sawyeril plangu värvimisel, et Saarte praostkond tõmbas ligi verinoori vaimulikuhakatisi. Olin neile vaieldamatu autoriteet ning olime peapiiskoppide musterpraostkond, keda teistele seati aina eeskujuks.
Nii nagu olin kujutlenud Ridalas, et jään sinna surmani, nii mõtlesin ka Saaremaal. Ent kui Edgar Hargist sai peapiiskop, soovis ta mind enda asemel Tallinna Kaarli kogudusse. Ütlesin ära. Aga ta vajas ka suurde Vastseliina kogudusse õpetajat ning sain käsu üks oma poistest sinna saata. See oli suuremeelse tegu – aseõpetajaid sai paigutada ümber nende nõusolekuta, täisõpetajad pidid ise ka nõus olema. Algur Kaerma ja Jüri Vallsalu olid hetkel mandril. Kutsusin Elmar Reinsoo Joel Luhametsa juurde nõu pidama. Mõlemad olid kindlalt seda meelt, et nemad ei ole nõus vabatahtlikult lahkuma. Seletasin, et sel juhul tuleb lahkuda minul. Nad olid sellega nõus.
See oli minu jaoks murdepunkt. Sain aru, et ma ei ole hoopiski nii tähtis, kui ise arvasin. Läksin koju ja helistasin peapiiskopile, et tulen Kaar­lisse. Tema teatas, et hilja – ta oli just toonud Einar Soone Tallinna ja sisse on antud korteritaotlus, enam ei saa ümber muuta. Aga kuna Albert Soosaare 80. sünnipäev on varsti, siis seda ma teadku, et mul enam vingerdamise võimalust ei ole. Tookord lahenes kaadriküsimus nõnda, et Vallsalu nõustus Vastseliina minema.
Nagu ta oli lubanud, tõi veebruaris 1986 peapiiskop Edgar Hark mind Tallinna Jaani kirikusse. Olin tema favoriit, tõusin kirikuvalitsuses konsistooriumi kolmeliikmelise presiidiumi liikmeks. Ta usaldas mu peale mõnegi teoloogiliselt kaalukale kirjale vastuse kirjutamise (paar tükki nendest on EELK seisukohana ka trükituna vastavates kogumikes avaldatud). Tema soovitas Genfile mind, kui seal koostati järjekordset vahetust dialoogiks kogu maailma õigeusu kirikutega (Lutheran-Orthodox Joint Commission), mille töös osalesin 1984–1996.
Elu ja töö Tallinnas erines väga tugevalt sellest, mis oli olnud Saaremaal. Vigu olen teinud kogu elu. Tallinnas oli selleks näiteks edev nõustumine praostiks kandideerida. Kui Saaremaal oli olnud mõnus meeskonnatöö, siis pealinnas oli mulle juba aasta pärast selge, et ma ei suuda olla kindralite ja admiralide veltveebel ning palusin end vabastada.

JL: Kui sa võrdled kirikuelu nõukogude ajal, millest oled palju rääkinud, ja täna, iseseisvas Eestis, siis mis on muutunud? Loomulikult on kirik saanud võimalusi, mida tal tollal ei olnud, aga kas muutunud on ka mentaliteet ja vaimsus kirikus ja kui on, siis kuidas sa seda näed?
TP: Ei oleks aus, kui üritaksin paari lausega neid aegu võrrelda. Kui seda siiski teen, siis võiks ehk öelda: meil oli kergem, sest ülesanne oli selge – vaja on vastu pidada. Nüüd on oodatud aeg ja tollal kujuteldamatud võimalused käes. Loomulikult on nüüd ka mentaliteet ja vaimsus teine, kui oli seda 60 aastat tagasi. Iseloomulik on tõik, et tolle aja luteri kirik pidas ennast Sõna kirikuks. Jutlus oli jumalateenistuse kõige tähtsam osa. Paljudes maakirikutes oli armulauapüha ainult 4–5 korda aastas. Praegu ei peeta enam „pea­jumalateenistust“, vaid missat, ja oluline ei ole see, kes kantslisse läheb jutlust ütlema, vaid kes tegutseb kui „juhtiv liturg“.

JL: Sa oled huvitunud ka futuroloogiast ja püüdnud ette kujutada, milline saab olema maailm tulevikus. Millisena näed meie kiriku tulevikku viiekümne aasta pärast?
TP: Meie põhikirja § 75 sätestab uhkelt: „EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel.“ Võiks ju pidada võimalikuks ka muid variante – et luteri kirik võetakse tagasi katoliku kiriku rüppe või et kahesaja aasta pärast on eestlaste sugu otsa saanud. Aga ei, põhikirja koostajad ei pea selliseid stsenaariume mõeldavaks.
Kui ma olen visandanud tulevikupilte, siis olen võtnud seda mõttemänguna. Näiteks ühes EPL tellitud sarja „Eesti 100 aasta pärast“ loos pakkusin välja, et Eestist võiks kujuneda kunagi viimaste valgenahkade reservaat. Selle loo kõrval oli vastuartikkel, see oli äge! Reklaam missugune.
Armas sõber Jaan! Tõenäoliselt on möödas võimalus Maa ülekuumenemist vältida. Vaevalt et kogu inimkond otsa saab, aga kerge see ei ole, uuesti otsast alata. Kas sa oskad öelda, kust saaks materjali hea kivinoa ja pihukirve jaoks?
Aga optimistid loodavad, et aastaks 2070 on meid Maal 14 miljardit. Kõik söönud ja rahul, nagu väidab rootslane Hans Rosling oma bestselleris „Faktitäius. Kümme põhjust, miks me maailmast valesti mõtleme – ja miks asjad on paremini, kui sa arvad“.

JL: Laiale avalikkusele oled tuntud esseistina. Millal ja kuidas sai sinust esseist? Mis olid sinu esimesed esseed?
TP: Kui 30 aastat tagasi pääses kirik getost, oli võimalik valida, mida teha. Paljud ametivennad sööstsid poliitikasse. Mina loobusin. Mäletan, kuidas Edgar Savisaar käis mind ja Jaan Kiivit juuniori kutsumas Rahvarinde nõukokku. Leidsin, et kõike ei jõua – nagunii oli ühtäkki koguduses väga palju teha – ja võtsin vastu meedia pakkumised. Mitu aastat osaline sarjas „Filosoofia ja kultuur“ ERRs, 33osalise sarja „Raamatute raamat“ autor ja saatejuht ETVs, kolumnid mitmetes ajalehtedes jne. Eks pikapeale sugenesid ka mõned pikemad ja korralikud artiklid, mida võiks nimetada esseedeks. Praegu ei oska peast öelda, millised need esimesed olid. Vist Horisondis, olin mõne aja selle toimetuskolleegiumi liige, nagu hiljem ka Mihkel Muti ajal Sirbi toimetuskolleegiumis.

JL: Kuidas sa kirjutad oma esseesid ja kas saad neile ka tagasisidet?
TP: Essee on vajalik mõtete selitamiseks. Kui kirjutad, mõtled lõpuni. Ja kolumnid on minu jaoks samad mis jutlus, ainult natukene teise sõnavaraga ja teistsugusele publikule, seda sarnasust on mitmed märganud. Ma ei ole pidanud oma lugusid pakkuma, kirjutan, kui tellitakse. Tavaliselt jäetakse mu enda valida, millest.
Küllap tagasisidet võib kommentaariumis olla, aga ma ei loe juba aastaid põhimõtteliselt anonüümseid arvamusi. Hoian oma õrna nahka. Aga vahel mõni patsutab heatahtlikult õlale (piltlikult muidugi), see on meeldiv. Armastan pai saada, nagu kass.

JL: Sa jälgid teraselt maailmas ja Eestis toimuvat. Mis on sinu meelest tänase Eesti suurimad probleemid ja valupunktid?
TP: Eks proportsioonitunnetus ole üks asjadest, mida võiks olla rohkem. Mõni valupunkt jääks olemata, kui ei esitaks unelmatenõudlusi ja võtaks endastmõistetavana, et meid on nii vähe.
Eesti on nii tillukene, et meil on seda väga vastumeelt uskuda. Kogu maailmas on varsti 7,7 miljardit, maakera rahvastik kasvab iga päev 200 000 inimese võrra (vt http://www.worldometers.info/world-population/). Igaüks võib ise välja arvutada, kui unikaalne nähtus on eestlane – iga nädal lisandub rohkem inimesi, kui eestlasi on kokku.
Me võime rääkida oma riiklikust iseseisvusest, aga see on tegelikult sama illusoorne nagu Tartu ülikooli usuteaduskonna tänavune tervet lehekülge täitev reklaamlause – „Ainus sõltumatu religiooniuuringute ja teoloogia õppe- ja teaduskeskus Eestis“, pisemas kirjas täiendusega „Tartu Ülikooli usuteaduskond aastast 1632“. Vahva asi see „ainus sõltumatu teoloogia“ keskus – kellest ta siis nüüd enam ei sõltu? Oma objektist, s.t Jumalast? Või leivaisast, s.t riigist?
Tänavu on esimene aasta, mil UI pastoraalseminaris ei ole mitte ühtegi preestriametisse valmistujat (üks olevat soovinud, kuid ei ületanud teadmiste künnist). Lõpetajaid on nii TÜ usuteaduskonnas kui ka (luterlikust kirikust sõltuvas) UIs, kuid vaimuliku leib ei tõmba.

JL: Palju on vaieldud selle üle, kas ja kuivõrd peab kirik kaasa rääkima ühiskonnaelu teemadel. Mis on Sinu arvamus selles küsimuses?
TP: Kõigi aegade kirikul, eriti aga nendel aegadel, kui kirikul on ühiskonnas kaalu, on tal olnud suur kiusatus normeerida inimeste suguelu. Rootsi ajal olid häbipostid lastega tüdrukutele. Kui tulin kirikusse tööle, oli veel kasutusel selline kvartaliaruande vorm, kuhu tuli kokku lugeda, palju on ristitud poisse ja palju tüdrukuid ning eraldi, kui palju nendest on sündinud väljaspool abielu. Täitsa veider oli neid lahtreid täita, kui mul kolme koguduse kohta õnnestus aastas – heal juhul! – mõni laps ristida.
Ridala koguduse paksus personaliraamatus oli üsna paljude juures märkus – „värdjas“. Ma ei saanud algul aru, mida see tähendab, sest tänapäeva eesti keeles on see sõimusõna. Alles hiljem sain teada, et 20. sajandi algul oli „värdjalaps“/„värdjas“ sohilaps.
Praegu on kirikul abielulahutustest ükskõik, ja sohilastest rääkimine oleks vihakõne. Aga kirik peab ka meie ajal ennast rahva seksuaalmoraali valvuriks, ainult nüüd on akuutsed teised aspektid. Ilmselt ei ole sellest kiusatusest pääsu, sest nii ei ole ainult Eestis. Ükskõik siis, kuhu üks või teine konkreetne kirik – või vaimulik – patu piiripostid püstitab. Seksi peale läheb suur osa püssirohust, olgu tema ründamisele või kaitsmisele.
Arvan, et kirik kui organisatsioon ei peaks iga jooksva küsimuse puhul püüdma võtta seisukohta. Küll aga võiksid õppinud teoloogid vaadata usumehe silmadega maailmale ja aidata kaasinimestel näha meie elu ja tegemisi igaviku palge ees.

JL: Lõpuks ka paar isiklikku küsimust. Sa oled paljudele inimestele suureks õpetajaks ja vaimseks autoriteediks. Kes on olnud need inimesed, keda pead enda suurimateks õpetajateks ja mõjutajateks nii oma vaimses kujunemises, teoloogias kui ka elus üldse?
TP: Kuigi mu isa oli mu teismeliseaastatel vangilaagris, tähendasid tema kirjad sealt mulle ääretult palju. Väga oluline oli praost Martin Terasmaa ja teiselt poolt Uku Masing. Olen õnnelik, et kujunemiseas on mul olnud inimesi, kelle poole olen võinud alt üles vaadata ja keda jäägitult usaldada. Ka peapiiskop Jaan Kiivit sen oli üks nendest, kellelt sain abi ühel tõelisel kriisihetkel, ja kes mind õige mitmel viisil toetas.
Suur osa mõjutajatest on olnud autorid, keda olen vaid lugenud, erinevad mehed. Kultuur on kumulatiivne, seetõttu olen täitsa rahul sellega, et minus pole originaalsust ollagi. Vaimustun mõnest uuest autorist või raamatust pidevalt. Olen kui mesilane, kes korjab kõikjalt. Ei ole ühegi kiiluvees – ka Masingu mõju on lahustunud ning mõtlen vanuigi mõndagi tublisti teisiti. Oleks põnev temaga taas kokku saada ja neid kõige sügavamale minevaid asju arutada nagu 30–40 aastat tagasi.

JL: Sa oled oma elus väga palju korda saatnud. Oled olnud tohutult produktiivne kirjamees ja suutnud kaasa rääkida väga erinevatel teemadel. Kuidas sa seda kõike oled suutnud? Kuidas oled leidnud selleks aega ja jõudu?
TP: Kas palju või vähe, sõltub mõõdupuust. Ma ise vaatan pigem nukrusega sellele, mida ei ole jõudnud. Juba ainuüksi eesti keeles avaldatakse rohkem, kui suudan läbi lugeda. Hetkel loen vaheldumisi kahte põnevikku – Aleksandr Solženitsõni „Lenin Zürichis“ ja Andreas Weberi „Elus olla. Erootiline ökoloogia“. Bioloogias käib praegu paradigmavahetus ja ma jälgin seda samasuguse pinevusega nagu mõned jalgpallimatše.
Suutmise jaoks on olnud üks asi mu elus äärmiselt oluline. See, et ma Valjala päevil ei pidanud enam raha lugema, võisime rohkesti külalisi vastu võtta, et meil oli Eesti Kristlik Suvemalev – selle taga on mu abikaasa Agne-Dorothea teenitud, seafarmi ränkraske tööga teenitud raha. Ta andis saare naise mõõdu auga välja – pidada ülal mees ja kaks last. Ridalas üritasin ühel aastal teenida leivaraha autojuhi ja traktoristina ning sain valusa kogemuse, et nii suutis püha Paulus, aga mitte mina. Sain tõlkida piiblit ja tegelda määratu hulga raamatute lugemisega vaid seetõttu, et mul ei olnud peatoiduse muret. Agne ei keelanud mul ühegi raamatu ostmist, kuigi antikvariaadist sai päris kalleid haruldusi. Mu abikaasa on olnud imeline Jumala and mu elus.

Toomas Paul, teoloogiadoktor
Sündinud 29. oktoobril 1939. a Tartus.
Õppinud: Tartu ehitustehnikum, Tallinna polütehnikum, usuteaduse instituut, Tartu ülikool (1994. a teoloogiadoktor).
Ordineeritud 20. detsembril 1961.
Teeninud kogudusi Läänemaal, Saaremaal ja Tallinnas; Tallinna Jaani koguduse õpetaja 1986–2004; emerituuris 1. novembrist 2004. Täitnud mitmeid ülesandeid kirikus valitavais ameteis. Kuulunud erinevaisse ühinguisse ja seltsidesse.
Publitseerinud teadusartikleid, kirjutanud raamatuid ja tõlkinud (sh „Eesti piiblitõlke ajalugu“ 1999).
Tunnustusi: EELK kuldristi kandmise õigus (2004), EELK Teeneteristi II järk (2006), EELK elutööpreemia (2013), Maarja medal (2006), Tallinna Jaani koguduse tänumärk (2008), Tallinna linna teenetemärk (1997), Riigivapi IV klassi teenetemärk (1998), Eesti Punase Risti I klassi teenetemärk (2004).

Pildigalerii:

Toomas Paul: õppinud teoloogid võiksid vaadata maailmale usumehe silmadega. 2 x Endel Apsalon

Kiida, mu hing, Issandat, ja ära unusta ainsatki tema heategu. (Ps 103:2)