Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Iisrael, Palestiina ja meie

/ Autor: / Rubriik: Kolumn / Number:  /

Saksamaal on Hamasi ja Iisraeli konflikt mitmel põhjusel tugevasti fookuses. Reportaaže ja kommentaare on palju, arvamust avaldatakse innukalt, meelt avaldatakse tänavatel. Olin hiljuti Göttingenis mitme meeleavalduse tunnistajaks, nägin mitmesaja osavõtjaga häälekat meeleavaldust Palestiina toetuseks, mille vastas, üle tänava seisis kümmekond inimest vaikides Iisraeli lippudega. Käisin koos piibliteadlastest kolleegidega avaldamas toetust Iisraeli rahvale. Sain osa Saksa ühiskonna jaoks märgilisest päevast – 9. novembril möödus 85 aastat kristalliööst. Mälestusmärgi juures, mis märgib maha põletatud Göttingeni sünagoogi, toimus tavapärane mälestusüritus, mis sel aastal kogus iseäranis palju osavõtjaid.


Viimane sümboliseerib hästi Saksamaa üldist ühiskondlikku meelsust. Tunnistatakse Iisraeli õigust oma riigile ja õigust kaitsta oma rahvast. Praeguste sündmuste vahetu ajendi, 7. oktoobri jõhkra pogrommi tähendust ei üritata vähendada. Kutsutakse üles tegema kõike, et kaitsta Saksamaa juudi kogukonda ning piirata antisemitismi ilminguid.


Paraku ei ole asjalood hästi, sest praegust olukorda on varmad ära kasutama neonatsid. Aga lisaks peab juudi kogukond kartma ka Lähis-Idast pärit äärmuslikult meelestatud sisserändajaid, kes ei soovi avalikult mitte ainult Iisraeli kadumist, vaid keda on nähtud Palestiina-meelsetel meeleavaldustel loosungitega, mis nõuavad kalifaadi kehtestamist Saksamaal. See on omakorda vesi moslemivastaste äärmuslaste veskile.


Samas kajastab Saksa riigi- ja erameedia (lisan siia ka Šveitsi mõjukaima päevalehe) nii praegu Gazas kui Iisraelis toimuvat avatult ja ausalt, üritades jääda faktikeskseks. Ei kahelda selles, et Iisraeli armee vastus 7. oktoobri pogrommile on toonud Gazas kaasa liiga palju surma ja kannatust. Ei kahelda ka selles, et suur osa kannatusest jääks olemata, kui Hamasi võitlejad ei varjuks oma kaaskodanike selja taha ning elutähtsatesse asutustesse (või nende alla). Räägitakse ka sellest, et paljud Hamasi liidrid peesitavad suure luksuse keskel kaugel Gazast eemal.


Saksamaal näeb nii riigi- kui erasektor palju vaeva, et äärmuslus ei pääseks vohama. Seda ilmestab elav arutelu selle üle, kuidas takistada efektiivsemalt islamistide tegevust Saksamaal või Türgi riigi äärmuse poole kaldu propagandat Saksa türklaste hulgas. Aga palju räägitakse ka sellest, mis saab Saksa poliitika vasakpoolsest tiivast, kui see on lõhenenud Iisraeli ja Palestiina toetajate vahel, või Saksa keskkonnaaktivistidest, kes ei ole nõus maailma keskkonnaaktivismi kriitikavaba suhtumisega Palestiina toetamisel.


Naiivne oleks arvata, et see kõik meid ei puuduta. Ka Eestis on juudi kogukond, ka Eestis on palestiinlased ja on moslemi kogukond. Kui mitte meil endal, siis mõnel meie tuttaval on kindlasti side Iisraeliga või palestiinlastega. Eestis on ka äärmuslasi. Mida peaksime siis tegema meie?


Nendel, kes tunnevad konflikti ajalugu, tuleb valgustada neid, kes ei tunne. Aga sellest ei piisa. Rohkem tuleb keskenduda tulevikule. Praegune olukord on kõikide jaoks Iisraelis, Gazas ja Läänekaldal erakordselt halb ja soovida saab vaid konflikti aktiivse faasi võimalikult kiiret lõppu.


Esimene asi, mida selles olukorras teha saab, on tunnistada kannatajat, tavalist iisraellast või palestiinlast, kes ei ole mitte millegagi ära teeninud surma, kannatust ja äärmuslaste diktaati. Mida paremini mõistetakse kannatajat, seda vähem vastandatakse üht rahvast teisele, seda selgemaks saab probleemi tuum – poliitiline ja religioosne äärmuslus. Arutelu selle üle, kas süüdi on juut või palestiinlane, vaid toidab äärmuslust.


Teiseks ei tohi kaotada silmist 7. oktoobri terroriakti. See oli ulatuslik ja jõhker pogromm, mille tähenduse pisendamine ei aita kuidagi ei iisraellasi ega palestiinlasi. Ei aita ka meid ennast. Pisendamise juurest on vaid väike samm vandenõuteooriate juurde ja sealt ainult imepisikene samm antisemitismi juurde.
Kolmandaks tuleb tunnistada tõsiasja, et Iisrael on olemas ega tohi kuhugi kaduda, nagu on olemas ka palestiinlased, kes vajavad selgust oma poliitilise tuleviku osas ja seal, kus nad praegu elavad. Äärmuslast ei tohi õigustada, aga tavalist palestiinlast või Iisraeli elanikku saab toetada, kui ta astub äärmuslusele vastu, olgu Hamasile või mõnele Iisraeli äärmusparteile.


Ja lõpuks: alati on võimalik toetada neid, kes ei sea kahtluse alla teise inimese õigust elada omal maal ning tegelevad kannatajate reaalse abistamisega. See on investeering tulevikku, mis algab pärast konflikti praeguse aktiivse faasi lõppu.


Praegu toimuva sümboliks jääb aga minu jaoks Vivian Silver, Kanada-Iisraeli rahuaktivist, üks liikumise Women Wage Peace asutajatest, kes elas ühes kibutsis Gaza piiri lähedal ja oli ligi 45 aastat tegutsenud rahu nimel iisraellaste ja palestiinlaste vahel. Ta oli tuntud Iisraeli poliitika kritiseerijana, aga ka selle poolest, et sõidutas piirilt palestiina lapsi ja perekondi Iisraeli haiglatesse ravile. Tema säilmed identifitseeriti eelmisel nädalal. Terroristid olid ta tapnud 7. oktoobril.

Urmas Nõmmik
kolumnist