Esileht » Arvamused » Arvamus »

XXI sajandi vingerpussid

29.09.2004 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Ilmselt pole tänapäeval lihtne teha vahet uskliku ja uskmatu inimese vahel või püüda määratleda, missuguse nähtuse puhul on tegemist religiooniga, missuguse puhul mitte. Kui lähtuda kirjastuse TEA poolt üllitatud «Võõrsõnastikust», võib märksõna «religioon» järelt leida seletuse: usund, usk üleloomulikesse olendeisse v jõududesse. Selle, Edward Tylori poolt 19. sajandi teisel poolel kasutusele võetud definitsioonil baseeruva arusaama järgi ei tundu religiooni ülesleidmine raske – kus on üleloomulikud olendid ja jõud, seal on ka religioon.
Siiski pole taoline lähenemine kaugeltki mitte ainus, kui võtta või XX sajandi ühe kuulsama teoloogi Paul Tillichi määratlus: religioon on inimese suhe sellega, mis talle tingimata korda läheb.
Küllap hakkavad varsti toimuma vaidlused religiooni määratluse üle ka Briti parlamendis. Nimelt ilmus laupäevases Postimehe Online’s uudis, kus teatati, et tuhanded Briti jahimehed registreerivad ennast «Maaspordi vabakiriku» liikmeks, sest tahavad traditsioonilist rebasejahti ärakeelamisest päästa. Möödunud nädalal otsustas Briti parlament, et koertega rebasejaht tuleb keelustada. Nüüd püüavad jahimehed parlamenti üle kavaldada, sest religioonile on lubatud rohkem kui jahile.
Mõtte algataja Rod Brammari on kinnitanud, et rebasejahi pidajatel on olemas kõik traditsioonilise religiooni komponendid: sajanditepikkune ajalugu, väljakujunenud rituaalid ning osalejate usk oma tegevusse, mistõttu rebasejahti võib Briti seaduste järgi vaadelda religioonina. Traditsiooniline rebasejaht oleks siis religioosne rituaal ning sellena igati legaalne tegevus.
Olen ise juba mitu aastat alustanud esimest religiooniõpetuse tundi aruteluga, miks arvutiusk on/ei ole religioon. Religiooniõppe seisukohalt on see igati õpetlik: see on teatud nähtuse (religiooni) tundmaõppimine juba tuntu kaudu, on võimalik välja tuua religiooni erinevaid tunnuseid, vaielda nende olulisuse üle, vaadelda religioonide mitmekesisust jne.
Samas on mind alati pisut hirmutanud mõte, mis saab siis, kui mõne õpilase kogemus religiooniõpetusest piirdukski selle ühe tunniga. Ilmselt jääks sellist õpilast valdama arusaam religioonist kui igasse eluvaldkonda paigutatavast elunähtusest, mis suhestab inimest ühiskonnaga, võib tekitada sõltuvust, mida saab vastavalt vajadusele kasu teenima panna jne. Kindlasti võib religioon olla seda kõike, kuid veel palju muud.
Ühelt poolt tundub arusaam religioonist kui rebasejahi rituaali legitimeerijast natuke kitsavõitu, see oleks analoogiline, kui näha prohvet Muhamedi vaid kaupmehena, Paulust telgitegijana või Jeesust puusepana. Samas võib Rod Brammari idee taga näha ehtinglaslikku huumorit, mis kindlasti võiks iga religiooni juurde kuuluda.

Toomas Jürgenstein

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)