Esileht » Arvamused » Kolumn »

Võtke mind ka mängu!

13.09.2006 | | Rubriik: Kolumn

Neli aastat tagasi kirjutas toonane Pärnu
praost Andres Põder Eesti Kiriku juhtkirjas (06.11.2002), et kirikuelu võib
võrrelda jalgpallivõistlusega, kus väljakul hingeldades tormab 22 mängijat,
tribüünil aga mõnuleb kümneid tuhandeid pealtvaatajaid. Selliseks
mängumeeskonnaks on koguduse aktiiv ühes kapteni, st vaimulikuga.

Mis on «reakristlaste» passiivsuse
põhjuseks? Jutt sellest, et inimestel pole praegu enam nii palju vaba aega kui
nõukogude ajal, sest igaüks peab hommikust õhtuni tööd rügama, ei kõla mu
meelest eriti veenvalt. Pigem on küsimus selles, kas kristlasel on koguduses
piisavalt võimalust oma ande ja oskusi rakendada ning ennast teostada, mis toob
kaasa rõõmu- ja rahuldustunde.

Tugeval tegijal ei ole lihtne teisi «mängu
võtta». Mida kauem on vaimulik, juhatuse esimees või pühapäevakooli õpetaja koguduses
üksinda toimetanud, mida rohkem ülesandeid on ta enda kanda võtnud ja edukalt
täitnud, seda enam süveneb temas arusaam, et «üks on loll ja teine laisk, mina
pean üksi rabama». Kui ikka muinsuskaitsest ja vallavalitsusest asja ei ole,
tekib vägisi tahtmine käised üles käärida ja ise orelit remontima või altarit
värvima hakata. Töö kiire ja korralik.

Abilisi ja partnereid leida on tülikas ja
aeganõudev tee, aga kokkuvõttes tagab see koguduse tegevuse jätkusuutlikkuse ka
selleks puhuks, kui karismaatiline liider ise kõrvale jääb. Kui ma kaks ja pool
aastat tagasi asusin koos mõttekaaslastega ette valmistama Juuru orelifondi
asutamist, et restaureerida sealse kiriku ajalooline orel, siis oli üksjagu
kahtlejaid, kas eraldi sihtasutust luua on otstarbekas – jälle üks uus
moodustis, mis toodab pabereid ja eeldab igasugu koosolekuid ning
kooskõlastusi.

Täna ei ole mul kõige suurem rõõm mitte
sellest, et fond on kahe aastaga kogunud üle 700 000 krooni ja oreli
restaureerimistööd käivad täie hooga – Euroopa ühe mainekama eksperdi Göran
Grahni koostatud juhiste põhjal ja tema järelevalve all –, vaid eelkõige
sellest, et ühel hetkel oli fondi juhatuse ja nõukogu näol koos hulk
missioonitundega ja ettevõtlikke inimesi, kes enne olid kogudusega lõdvalt
seotud, nüüd aga otsustasid: meie taastame Juuru Mihkli kiriku oreli. Nad tõid
kaasa oma kogemused, sidemed ja raha, kuid samuti oma usu ühisesse
ettevõtmisse.

Augustis kaitses õp Katrin-Helena Melder
Usuteaduse Instituudis magistritöö teemal «Vabatahtliku kogudusetöö teoloogia
ja praktika», mida peaks lugema iga vaimulik ja koguduse juhatuse esimees. Töö
kokkuvõttes seisab: «Kiriku ülesanne on võimaldada õppimist, õpetada ja aidata
kaasa inimliku ühiskonna kasvamisele. Teoloogiliselt tähendab vabatahtlike
koolitamine vaimuandide väljakujundamist. Vabatahtliku kogudusetöö juurde
kuulub kindlasti ka nende inimeste ja nende töö väärtustamine, tunnustamine,
aga ka nõustamine ja tähelepanu.»

Uku Masing väitis aastakümneid tagasi, et
mida tähtsusetumaks muutub kristlus, seda tähtsam osa on maailmas igal üksikul
kristlasel. Või Lewise sõnadega: kirik ei eksisteeri millekski muuks kui
inimeste toomiseks Kristuse juurde, selleks et muuta neid väikesteks
Kristusteks. Küsimus ei ole säravas altaris või helisevas orelis, vaid  rõõmu- ja tänutundes, et minulgi on väike osa
Suures Mängus.

Image
Marko Tiitus

Kristus ütleb: Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! (Mt 11:28)