Esileht » Arvamused » Kolumn »

Võtavad palveks mütsid peast

13.09.2017 | | Rubriik: Kolumn

Sõdurite truudusetõotuse tseremoonia korraldamine nõuab sama tugevat meeskonnatööd ja üksteise mõtete lugemist, nagu seda eeldab ka meie igapäevatöö. Lihtsalt rõhuasetus on teine: iga samm on mõõdetud, iga sõna ja liigutus paika sätitud. Vormikäise takjakinnituselt tuleb ära korjata kõik sinna takerdunud samblatükid ja kuuseokkad, saapad tuleb päriselt ka ära viksida, mitte kiirelt vastu teise jala püksisäärt hõõrudes.
Sõdurid harjutavad vande andmist ja marssimist põhjalikult. Viimaks teeme proovi kõik koos – umbkaudu 400 sõdurit ja tegevväelased. Kui sõdurite pereliikmed jõuavad riviplatsi juurde, et algavat tseremooniat näha, seisame juba enesekindlate nägudega oma kohal.
Tseremooniatel on alati mitu tahku: väline toredus ja filosoofiline sügavus. Viimane võib jääda tagaplaanile, kui keskendutakse ainult toredusele ning mõõdetud sammudele. Truudusetõotus on oma olemuselt midagi nii tõsist ja püha, et sellele mõtlemine võib hingetuks võtta. Kui noorte meeste vägi tõotab „võidelda vaenlase vastu kogu oma mõistuse ja jõuga“ ühtlaselt kooris ning üksmeeles, mehise intonatsiooniga ja sama mehiselt jätkab hümni laulmisega, siis tahaks lihtsalt liigutusest paar pisarat poetada. Aga ei saa, sest kohe järgneb kaplani sõnavõtt …
Aastaid tagasi, kui olin algaja oma praegusel ametikohal, juhindusin teistest väeosadest, kus palve ajaks mütse peast ei võeta. Enam. Varem võeti, aga siis tõstis ikka pead mõni modernne inimene, kes leidis, et see komme on represseeriv ja kole. Siis leitigi, et kõigile on valutum, kui mütsid jäävad pähe. Nüüd ongi palve jäänud justkui kaplani enda eralõbuks, mida ta olude sunnil kõigi ees sooritab ja mille kõik ära peavad kannatama.
Tõsi, mind ennast häiris asjade selline seis algusest peale, aga olin liiga ebakindel, et midagi muuta. Äkki tõesti leidub rohkem neid, keda selline tegevus kuidagi ärritab. Meie toonane staabiülem küsis aeg-ajalt, et millal me palve ajal hakkame käituma nõnda, nagu on alati kombeks olnud. Vastasin, et siis kindlasti, kui temast saab järgmine pataljoniülem. Temast saigi järgmine pataljoniülem ja ma pidasin oma sõna.
Praegu saan uhkusega öelda, et kuperjanovlased on mulle teadaolevalt ainsad ajateenijad Eestimaal, kes võtavad palveks mütsid peast. Ja kui terve see noorte meeste vägi seisab paljapäi, siis tahaks jälle liigutusest paar pisarat poetada. Liigutusest ja pühadusetundest.
Väga lihtne on ära kaotada, ära lõpetada, ära keelata. Ent loobumine traditsioonidest inimõigustele või kes teab millele rõhuva persooni rahustamiseks pole mitte mingil moel jätkusuutlik. Ma ei oska öelda, mis hetkest sai „hirmust kedagi solvata“ meie igapäevamure, aga tundub, et selle juured ulatuvad palju kaugemale, kui esialgu arvasime. Need juured on kusagil meis endis. Aga me ei peaks sellele hirmule järele andma, vaid lihtsalt inimesi harima ja selgitama, miks me midagi teeme.
Pealtnäha väikesed asjad kannavad endas sageli nõnda sügavat mõtet, et sellega võib liigutada mägesid. Me ei tohiks nendest väikestest asjadest kergekäeliselt loobuda lihtsalt seetõttu, et nõnda on valutum ja mugavam.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 

 
Anna-Liisa Vaher,
kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)