Esileht » Arvamused » Kolumn »

Võta vastu!

25.05.2016 | | Rubriik: Kolumn

Merille Hommik

Koguduse kantseleis heliseb lauatelefon. Võtan toru ja naisterahva hääl küsib, kas ta saaks oma mehe urni Tartu Pauluse kiriku kolumbaariumisse tuua. Ta ise seal käinud ei ole, aga on kuulnud, et pidi ilus olema. On küll. Ja vabu kohti on ka. Aga on ka tingimus, et kiriku alla kolumbaariumisse saab matta ainult ristitud inimese põrmu. Kas mees oli kristlikult ristitud?
«Oi-oi, kui kahju!» kostis telefonist kurblik hääl ja mu mõtted rändasid kõigile neile, kellele olen juba pidanud ära ütlema. Ka minul on kahju. Ristimine on ju Jeesuse enese antud käsk, aga elu läheb ruttu mööda ja kas tõesti on kõik muu tähtsam kui see, mida Jeesus ütles …
Õnneks sellega telefonikõne veel ei lõppenud. Jutu käigus selgus, et mees elab veel. Ta lihtsalt on haiglas. Mu meeleolu muutus silmapilk ja teatasin naisele, et siis on ju veel võimalik ristida. «Ah! Kas tõesti!? Küll on tore!» kõlas vastuseks.
Oli reede. Laupäev oli mul terve päev talitustega hõivatud, pühapäev niisamuti. Naine arvas, et järgmisesse nädalasse ei julge lükata, sest iga päev võib olla viimane. Mis seal ikka – kohe just ei saa, aga lõunapausi võib küll vahele jätta. Lähme!
Haiglas vaatas mulle otsa suur ja tugev mees. Köievedu oli olnud tema leivanumber. Naise sõnul oli mees olnud veel palju suurem ja tugevam kui see, mis praeguseks pärast võitlust vähiga veel alles oli jäänud. Käepigistus oli veel tugev, aga kõnelemiseks nappis jõudu. Tähelepanelikult vaatas mees ringi, liigutused olid veidi koordineerimatud.
Küsisin, kas ta tahab, et teda ristitaks Jumala Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Keel ei liikunud küllalt, et vastata, aga ta naeratas. Vaatas suurte silmadega otsa ja naeratas. Sealsamas haiglavoodis on ta pühas ristimises Jeesuse Kristuse külge liidetud. Sealtsamast kutsus Issand ta üheksa päeva hiljem – nelipüha päeval – siit ajast igavikku.
Ristimine on Jumala tegu. Igavene elu ei ole kätega tehtud ega inimese anda, vaid Jeesus Kristus on ise ristipuul meid igaviku jaoks ostnud. Ja siiski kasutab Jumal oma suurte tegude juures ka lihtsaid inimesi, mitmesuguseid olukordi, haiglavoodit ja paljast vett. Kõigeväeline Looja on usaldanud meie kätte sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise. Meie kohus on alandlikult täita ülesandeid, mida Issand on andnud.
Ja sünnib ime, et tema tegutseb. Mitte meie ei ole uuestisünni ime tegijad, vaid Jumal ise kingib elu. Niisamuti nagu meie ei ole need, kes lapse «teevad». Seesama Jumal, kes Aadama tegi mullast, võiks mullast teha ka kõiki teisi. Aga ei – oma imeliste tegude juures kasutab ta jätkuvalt inimest, isegi pattu langenud inimest. Ja kuigi lapse sünni juures on inimese roll võrreldes Jumala omaga tühine, on ometi nõnda seatud, et kokku peavad saama mees ja naine. Nii on ka inimesele antud ülesanne tingimata vajalik.
Naine, kes mulle tol hommikul helistas, hingas kergendatult, nüüd saab ta oma mehe soovitud moel matta. Ka mina hingasin kergendatult: Jeesuse antud korraldus sai täidetud. See paneb mõtlema põhjustele ja ettekäänetele, mida Jumalat otsides välja mõeldakse.
Näiteks mina kasvasin kristlikus kodus ja läksin teismelisena leeri. Ma poleks osanud ette kujutadagi, et minemata oleksin jätnud. Kas ma saan siis õndsaks lihtsalt oma kujutlusvõime piiratuse tõttu? Vaevalt küll. Või kas Jumala teod on kuidagi kehvemad siis, kui inimene on usus nõder? Kindlasti mitte. Ka lapse saamisel võivad inimlikud motiivid olla väga kaheldava väärtusega – sünnib ikka ehtne laps.
Niisamuti tuleme ristimisele patuste inimestena, kuidas keegi: kes kena laulatuse, kes koha pärast kolumbaariumis – Jumala teod on ikka tõelised ja ehtsad! Seetõttu iga katse panna ristimise väärtus sõltuma inimese tegudest või inimlikust tarkusest, tunnetusest või arusaamise võimest tähendab astumist Jumalale lootmise raudkindlalt aluselt inimlike kahtluste kõikuvale pinnale.
Muidugi, kui me teaks, mida tähendab igavene õndsus, kui me seda natukenegi juba ette näha saaks, siis tahaksime kõik just selle pärast kirikusse tulla. Aga täna me veel ei näe. Elame usus. Seetõttu on suur ime, et me ikka tuleme koguduse keskele, et me ikka otsime Jumalat ja et Jumal ise meie keskel ja meie kaudu tegutseb.
Ma usun, et õndsus on igal juhul ime ja teenimatu arm. Juba see, et Jeesus tuli ja ristimise käsu andis, on puhas ime. Meie ülesanne on teha nii, nagu Jeesus ütles, ja võtta vastu Jumala annid. Just nagu mees haiglavoodis. Ei teinud ta ise kuigi palju – võttis vaid vastu. Andku Jumal meilegi alandlikku meelt tema tahe ja tema imelised teod oma ellu vastu võtta!

Luhamets_Kristjan_2013

 

 

 

 

Kristjan Luhamets,
Eesti Kiriku kolumnist

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)