Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Võrumaal toodi märtrid välja teadmatuse hämust

02.11.2016 | | Rubriik: Kirikuelu

Mõniste-Ritsiku kiriku juures on mälestuskivi eesti soost uusmärtritele Theodor ja Anna Petaile, kes kanoniseeriti 2012. aastal Konstantinoopoli sinodi poolt pühaks märtriks. Theodor Petai oli mitme õigeusu kooli õpetaja-köster ja ka koolijuht Võrumaal ning Kaitseliidu Varstu valla malevkonna pealik. Samuti töötas õpetajana ta abikaasa Anna. Nad arreteeriti 14. juunil 1941. aastal. Theodor Petai hukati Sosva vangilaagris. Anna Petai suri 1948. aastal Tomski oblastis.2 x Toomas Nigola

Luteri kiriku ja pühakute teema seos on hell. Eriti veel usupuhastuspüha aegu. Ometi ei pruugi see nõnda olla ja jäädagi.

Miks me mälestame oma surnuid, tehes siit alt palveid nende pärast/poole? Aga miks ei võiks see omamoodi palvesild olla kahepoolse liiklusega ja me võiks arvestada juba Sinna Üles jõudnute eestpalvetega meie, maiste pärast? – Ratsionalistlik skepsis?
Mulje pühakutest kui poolenisti ebamaistest, üliharuldastest ja superkangelaslikest inimestest on kujunenud ehk roomakatoliku kiriku ülirange kanoniseerimismenetluse põhjal. Hoopis uudne ja värskendav vaade pühakute teemale avanes mulle, luterlasele, ühest vahetust kogemusest Võrumaal Varstus 17. septembril.
Nimelt olin tunnistajaks kahele kohalikule «värskele» ja «maavillasele» märterpühakule Theodor ja Anna Petaile pühendatud mälestuskivi õnnistamisele EAÕK metropoliidi Stefanuse poolt ja paljude preestrite osalusel. Kaasatud olid ühtlasi kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, noorkotkad, kodutütred, omavalitsuse esindajad, omad ja kaugemad inimesed. Suur, pidulik ja püha sündmus oli.
Kas nii lihtsalt asi käibki? Nagu Theodor ja Anna, nii on ka tuhandeid teisi kaasmaalasi küüditatud ja lastud surra Siberi avarustes, koonduslaagrites, kaevandustes. Kas või kes neist on väärt «kirik­likku erikohtlemist» ja pühakuks tunnistamist? Minu jaoks tundub see ehk väiklane norimine.
Kui kunagi taevasse jõuan, küllap siis saan kohtuda nii Varstu Theodori ja Annaga kui ka nende noorte meestega, kelle nimed on raiutud Puhja kiriku ees olevale Vabadussõja kangelaste mälestussambale. Nagu ka nendega, kellele anti võimalus pääseda eluga Siberist ja jätkata NSV Liidus oma püha elu võitlust. Viimselt on Taeva Issand see, kes kedagi püha(kuks) tunnistab ning igavese elu pärja ja kirkuse annab.
Meie, maiste osa on kas või mõnigi neist märtritest tuua välja teadmatuse hämust ja seada oma elus aukohale. Theodori ja Anna lugu meenutab meie tänuvõlga paljude anonüümsete eelkäijate ees ja julgustab jätkama nende toomist unustusest avalikku ruumi.
Tiit Kuusemaa

Metropoliit Stefanus õnnistab mälestuskivi.

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)