Esileht » Arvamused » Arvamus »

Võrumaa põlevad südamed

18.01.2006 | | Rubriik: Arvamus

Segased ajad ja sisemised põlemised käivad
ikka inimestega kaasas, sinna pole midagi parata. Aeg-ajalt küllastume,
aeg-ajalt kaotame oma orientiiri ning meelekindluse.

Selliseid momente tuleb kõigil ette ja ikka
pole muud, kui tuleb kõik hingepiinad üle elada ning jälle edasi sammuda. Ent
vahel juhtub, et keegi või miski satub vajalikul hetkel me teele, andes
lühikese valgusesähvatusena tagasi sära meie silmadesse.

Põlevad soojad südamed

Mina sain oma järjekordse sähvatuse kätte
ühel nädalavahetusel Rõuges ja Ruusmäel kohalikku õpetajat asendamas käies.
Esialgu kosutas hinge lihtsalt sopasest linnast väljasaamine, kojujõudmine ning
hubasesse lumevaikusesse sukeldumine. Ent see polnud veel kõik – kogu selle
hubase lumevaikuse sees ja ümber põles terve hulk sooje südameid, Jumalaga
läbipõimunud elusid.

Pärast teenistusi istusime kohvilauas,
palvetasime üheskoos, sõime pirukaid ning ajasime juttu ja kui ma siis viimaks,
külg vastu kuuma ahju, Ruusmäe talvekirikus istusin, tekkis mul järsku kaks
mõtet korraga: kõigepealt see, et just selliste inimeste pärast tuleb jätkata
oma teekonda, ükskõik siis, milliseid kahtlusi ma endas aeg-ajalt ka ei
kannaks.

Ning teine mõte oli, et minu sõnad, mille
olin vorminud jutluseks, olid tagantjärele mõeldes jäänud tühjaks ja kiretuks.
Igaüks nendest kirikulistest oleks võinud minu asemel jutlustada ning
palvetada, igaühes neist kõneles puhas armastus.

Hoida endas armastust

Relvituks tegi see piiritu, ehe, vahetu
armastus, mida tajusin. Iga sõna nende inimeste suust tuli otse südamest, iga
mõte hõõgus liigutavas palangus. Keerulised elulood, mured ja kurbus olid
segatud tänulikkusega, et Jumal on andnud elu, et Ta siiski meie üle valvab.

Mõte liikus edasi sellele, kuidas kirjutan
kas või jutlusi – päevade viisi, iga sõna kaaludes ja viimistledes, valmistudes
justkui monoetenduseks, ent kui palju on selles läbihigistatud tekstis armastust?
Kas mul jääb alati kõige muu kõrvalt aega tõeliselt tunnetada seda, mida öelda
tahan? Kuidas hoida end iga meele ja hingeliigutusega kirjutatu juures nõnda,
et mustvalge tekst ei kaotaks endast armastuse mahlasid?

Üheks lahenduseks on ilmselt palvetamine –
lakkamatu ja aus palvetamine, et me tegevus ei varjutaks eesmärki, et me igas
oma töös suudaksime näha ka asjade taha, kaugemale nähtavast pealispinnast. Et
hoida endas armastust, tunnetust ning usku.

Anna-Liisa Vaher

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)