Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Vormi ülevus ja empaatiavõime

/ Autor: / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number:  /

Laupäeval läbi Eestimaa hingematvate talvevaadete Virumaa suunas sõites eksisin teelt. Teadsin, et jõuan Väike-Maarjasse, aga üllatunult märkasin Järva-Jaani silti. Tõesti, ka ringiga saab kohale, eriti kui sihtmärgiks on Jumala teenimine, aga sellega päev ei lõppenud.
Karget päikesepaistelist talveilma kostitas udu, mis muutis ka uude sihtpunkti liikumise sarnaseks hommikuse kogemusega: lumevalgust oli ehk isegi enam, kui südamesse mahtus, aga kas udust läbi jõudes ka oodatu ees on, polnud kindel. Kõik kordus oma varjunditega pimeduse saabudes ja viimaks paistis justkui võrdpildina tänapäeva maailmast, mis eksleb paljususes ega tea, kuhu teekond viib.
Mare Palgi armastas öelda, et juhus on Jumala tööriist, ja tõepoolest saabus selgus, kui justkui juhuslikult hakkas Vikerraadio vahendusel kõnelema «ööülikoolis» Marju Lepajõe. Ta rääkis Innocentius III traktaadist «Inimelu viletsusest», mis küll kirjutatud 12. sajandil, ent kõlavat äärmiselt tänapäevaselt. Lepajõe hinnangul on ka nüüdiskirjanduse põhisisuks kannatuslugu, inimese viletsus oma rohkete nüanssidega. Selliselt paigutas auväärne kõneleja meie kirjanduse kristlikku traditsiooni. Erinevusena sajanditetaguste tekstidega tõi ta välja, et enam ei võeta aega vormiga tegelemiseks ja kui ei võeta aega, siis mõjuvat sisu lõdvalt. Just vorm andvat sisule pinge ja aine saab ülendatud. Kas pole seesama üks külg kogu Eestis viimaseid nädalaid kirgi kütnud lahutanud inimese uuesti abiellumise temaatikas?
Ent saade ei lõppenud. Ülistades poeetika vormi, mis annab elule hallatavuse ja minetaks minnalaskmise, viitas Lepajõe ka empaatiavõime olulisusele: «Inimese olemus ei muutu, inimene kas annab endale võimaluse või ei anna. Meil on empaatiavõime, mis on tegelikult täielik ime. /…/ Kui endaga tööd teha, siis on tohutud võimalused. Inimene kogu aeg loobub nendest millegipärast ja kannatab siis selle olemise kitsikuse käes. See ongi asja mõte.»
Kätlin Liimets