Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vorm sisu teenistuses

12.11.2003 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Käes on huvitav aeg. Kirik on tellingutes. Viimane suurem remont toimus 10–12 aastat tagasi. Sedasama, mida kirikuhoone ehitamiseks või remontimiseks paneb paberile arhitekti käsi, tähendab kirikule kui organisatsioonile seadusloome.
Arutatakse kiriku uue põhikirja projekti, kuu lõpul toimuv Kirikukogu asub seda menetlema. Moodustatud ja moodustamisel on uued sihtasutused ja organisatsioonid, sobivat vormi otsitakse diakoonia- ja sotsiaaltööle, loomisel on osaühing kiriku kinnisvarahalduseks.
Ma ei ole päris nõus väitega, et toolide ümberpaigutusega orkestri mängu ei paranda. Kahtlemata ei tulene muusika otseselt toolidest, aga õige positsioon orkestris või kooris on oluline. Näeme ju, et seal ei valitse juhuslikkus, veel vähem kaos. Pilli- ja häälerühmad on paigutatud kindla süsteemi alusel, mõni nõrgem laulja pannakse professionaalsema kõrvale. Solistil lastakse hoopis ette astuda.
Kiriku senine korraldus ei ole kindlasti juhus ega kaos. Vastupidi. Senine põhikiri on toiminud üle ootuste hästi. Piiskopliku nõukogu koosolekul ütles uue põhikirja eelnõu ette valmistanud töörühma esindaja, et ka senise põhikirjaga oleks võinud edukalt jätkata, lisades vaid paar riigi seadustest tulenevat punkti. Aastatega välja töötatud ja lihvitud mahukas õigusaktide süsteem, kaasa arvatud allasutuste ja organisatsioonide põhikirjad, on väärikas tunnus Eesti iseseisvale enamuskirikule. See on taganud kiriku stabiilsuse ja rahuliku töö.
Arvan, et seaduste läbivaatamine ja uuendamine ei saa ega tohigi kaasa tuua kirikliku elu radikaalset muutust, kujutlust, et enne oli kõik halvasti, nüüd on hästi. Kirik ei ole Jumala ega inimeste eksperiment. Heebrea kiri ütleb, et Jeesus Kristus on seesama eile, täna ja igavesti – küllap siis tema kirikki. Samas on kirik ometi semper reformanda – alati uuenev. Muidu oleks ta vaid muuseum, mitte tänase inimese kokkupuutekoht Jumalaga.
Meie seadustiku loomisest on möödunud ca 10 aastat. Selle aja sees on ühiskond ja inimene selles muutunud. Nüüd on õige aeg ja võimalus kõik ülesanded, töö ja inimsuhted kirikuelu erinevates valdkondades üle vaadata. Ka hästi läbi mõeldud põhikirja ja kirikukorraga saab luua paremaid võimalusi neile, kes oskavad ja tahavad, ning toetada neid, kes algajad või arad, et erinevaid andeid ja ülesandeid paremini rakendada Kristuse Ihu ülesehitamiseks
(Efesose 4:12).
Rajades uut laste- ja noorteorganisatsiooni, tuleks küsida, mis kutsub last kaasa tulema. Mis õigusi eeldaks noor inimene, et ta tunneks ettevõtmist ka enda asjana? Uus organisatsioon peaks looma eeldused, et lapsed ja noored ei oleks ainult õpetatavad ja kasvatatavad, vaid ka ise tegijad. Kas ei oleks võimalik kujundada tingimusi, milles noor põlvkond tajuks EELK-d noortekirikuna? Kas ei saa siin kaasa aidata iga kogudus ja institutsioon?
Usuteaduse Instituudi, Misjonikeskuse, Noorsootöö Keskuse ja Pühapäevakooliühenduse juhid on äsja esitanud konsistooriumile üleskutse moodustada EELK kasvatustoimkond. Selle ülesandeks oleks ühendada kõigi jõupingutused, et kristlik sõnum mitte ainult ei jõuaks üle põlvkondade läve, vaid tõepoolest muudaks ja uuendaks inimest.
Või teine näide: ääretult tähtis on kiriku varahaldus. Tarvis on kindlustada kiriku tööks hädavajalik majanduslik baas. Eelseisvate suurte majandusmuutuste aastatel ei ole see kindlasti lihtne ülesanne. Vaja on tõhustada koostööd koguduste, praostkondade ja keskvalitsuse vahel. See omakorda nõuab suuremat panustamist ja riskivalmidust, aga veel enam usaldust, läbipaistvust ja kontrolli. Kõigeks selleks aitavad kaasa hästi läbimõeldud õigusaktid. Tehkem seda! Nii igas kirikuelu valdkonnas!
Tagasi tulles tellingutes kiriku juurde, loodan, et tellingud ei jää vedelema aastateks ja hoone, õigemini organisatsioon, mis sealt peagi paistma hakkab, on kaunim ja kutsuvam, kui see oli seni. Selleks soovin kõigile planeerijatele ja remondimeestele Jumala juhtimist.
Andres Põder,
assessor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)