Esileht » Arvamused » Arvamus »

Voorustest ja väärtustest

16.03.2016 | | Rubriik: Arvamus

Oletame, et oleme sattunud ühte mahajäetud lossi. Astume uksest sisse ning näeme uut ruumi, kust läheb edasi kaks ust. Millise ukse valime? Ja miks me just sellise ukse valime? Kas me lõpuks saame ka Okasroosikest suudelda, et teda nõidusunest ellu äratada? Ja kas me peame üldse valima? Milline lipp lehvib lossi katusel?
Lossi seinad ja põrand on täis märke, mida tasub vaadata. Need pole juhuslikud. Kas põrandal on jälgi? Mis pildid on seintel? Meie lossis on üks pilt mehest tuhahunniku juures ning teine pilt kuningast, kellel on kroon peas ja kes peseb vaeste inimeste jalgu. Kolmas pilt on ühest inglist, kes näitab imelise linna poole. Miks just need? Milliseid väärtusi need pildid kannavad ja milliseid lugusid nad meile räägivad?
Kui oleme jõudnud lossi rõdule ja vaatame õue, siis näeme kahte puud. Ühel puul on ilusad viljad ning teine puu ei kanna vilja. Need ilusad viljad ongi voorused ehk head omadused. Raamatute raamatus on read: «Kui puu on hea, siis on ta viligi hea, või kui puu on halb, siis on ta viligi halb; sest puud tuntakse tema viljast» (Mt 12:33).
Antiikajal peeti kardinaalvoorusteks tarkust, vaprust, mõõdukust, õiglust ning antiikaja lõpus lisandusid neile usk, lootus ja armastus. Aristoteles on väljendanud mõtet, et voorused kasvavad, kui me harjutame päevast päeva. Harjutamata meistriks ei saa!
Lossis ringi jalutades näeme ka tekste seintel: «Aurea mediocritas» (kuldne kesktee), «Carpe diem» (nopi päeva / kasuta päeva), «Ad maiorem Dei gloriam» (Jumala suuremaks auks), «Abeunt studia in mores» (haridus jätab jälje käitumisele), «Rex est, qui metuit nihil, rex est, qui cupiet nihil» (inimene, kes ei karda ega ihalda midagi, on kuningas), «Forti et fideli nil difficile» (vaprale ja ustavale pole miski võimatu) ja «Historia est magistra vitae» (ajalugu on elu õpetaja).
Kas nendel sõnadel on mingi mõte? Kas need on juhuslikud? Kas nad räägivad meile väärtustest, mis selles lossis on? Või kui nende mõtteterade asemel oleks hoopis «Kõik lootus jätke siia sisenedes», siis kas me teaksime, kuhu oleme sisenenud?
Lossis näeme ka sööke ja jooke. Neid uurime väga põhjalikult. Võib-olla isegi põhjalikumalt kui lossi seina ääres vedelevaid vanu vanakreeka- ja ladinakeelseid raamatuid. Ka see räägib millestki.
Lõpuks oleme lossi peasaalis. Ja me teame, kuidas see muinasjutt lõppes. Õnnelikult. Nüüd vist teame ka, mis rolli me selles loos mängisime.

Heiki Haljasorg 02 foto H. Heinsar

 

 

 

 

Heiki Haljasorg,
Tartu Katoliku Hariduskeskuse direktor ja Tallinna Toomkooli õpetaja

Autor juhatab koolijuhtide vestlusringi 1. aprillil toimuval hariduskonverentsil «Voorused ja väärtused», mis toimub Eesti Kirikute Nõukogu ja siseministeeriumi korraldusel Tallinna ülikoolis.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)