Esileht » Arvamused » Arvamus »

Vooruste ja väärtuste mängumaal

06.04.2016 | | Rubriik: Arvamus

Naljapäeval, 1. aprillil toimus Tallinnas tõsine konverents «Voorused ja väärtused». Osalejaid oli rohkesti ja esinejad huvitavad, esindades nii kristlikku kui sekulaarset mõtteviisi ja otsides konstruktiivselt omavahelist ühisosa.
Konverentsi eel iseeneses vooruste ja väärtuste teemal mõtteid mõlgutades jõudsin paraku kiiresti tõdemuseni, kui suur on erinevus nendest rääkimise ja nende tegelikus elus välja elamise vahel. Ehk teisisõnu: meie poolt sõnades deklareeritud väärtushinnangud pannakse ikka ja jälle proovile just lihtsates igapäevastes eluolukordades, kus tuleb halastamatult nähtavale see, kas ja kuivõrd meie väidetavad väärtused on meisse olemuslikult juurdunud.
Ometi, kui uskuda L. Kohlbergi, tuleb ka väärtustest kõnelemine ja nende üle arutlemine igal juhul kasuks, luues pinda väärtushinnangute arenguks ja kasvuks.
Vooruste ja väärtuste elulisuse teemat käsitlesid konverentsi ettekandjatest vast kõige otsesemalt koolijuhid Ülle Luisk ja Signe Aus. Rääkides vooruste ja väärtuste koolitegelikkuses kajastumisest, rõhutasid nad korduvalt, kuidas laps mõistab ja omandab sõnadesse pandud väärtuste tegelikku sisu ikkagi eeskätt otseste eeskujude najal, seda nii õpilaste kui õpetajate tasandil. Väärtuste sõnastamine ja nendele toetuvate toimivate käitumismudelite kogemine toidab veendumust väärtuste elulisest tähtsusest.
Konverentsi kõige teatraalsemasse töötuppa foorumteatrisse sattusin ma aga isegi natuke kogemata, juhindudes pigem töötoa teemast – kas õpetaja on pereliige – kui märkusest, et tegemist on teatriga. Isegi siis veel, kui töötoa tutvustusringis igaüks end ühte või mitmesse rolli pidi määrama, ei uskunud ma, et asi päris näitlemiseni läheb. Oma roll tuli aga tõepoolest välja mängida.
Tegemist oli osalusteatriga, mida võib ka sotsiodraamaks nimetada. Küsimus, mille Ülle Luisk äsja suure auditooriumi ees oli tõstatanud – kas väärtusi on koolikeskkonnas edastatud piisavalt hästi, et inimesed saaksid nendele toetudes võtta seisukohti ja käsitleda ka teravaid teemasid, kui need esile kerkivad –, sai nähtava vastuse kõigepealt õpetaja Mürgi ja Mardi ema vahel läbi mängitud dialoogis.
Kogesime seega üsna vahetult, kuidas erinevate põlvkondade erinevad väärtushinnangud ja rolliootused kujundavad vestluse tooni ja võivad oluliselt takistada üksteisemõistmist, rääkimata ühisest lahenduste leidmisest.
Põnevamaks muutus lugu aga siis, kui pakuti võimalust algselt väga äärmuslikus võtmes välja mängitud dialoogi siseneda, seda omalt poolt edasi arendades, ümber mängides, osalejatele täiendavaid küsimusi esitades ja spontaanselt uusi osalisi sisse tuues. Ja kui siis parajasti publiku rollis olijatelt tuli tagasisidena kommentaar: see ei ole realistlik; see on liiga idealistlik; niimoodi inimesed tegelikus elus ilmselt ju ei suhtle.
Mänguliselt käsitletud teemad olid tõsised ja elulised ning kuigi töötoas väärtustest otsesõnu ei räägitud, olid väärtused kas positiivsel või moonutatud kujul nähtavalt silme ees ja kutsusid järele mõtlema.
Mõtlemisainet ja küsimusi jätkub pärast konverentsigi. Kasvõi see, kas lastevanemate eeldus, et väärtushinnangute kujundamine on valdavalt kooli asi, tuleneb laiskusest või teadmatusest. Või küsimus, mille esitas konverentsi avasõnades Ilmo Au: «Kas ja mil määral on enesestmõistetavad teadmised voorustest ja väärtustest ning nende järgi elamine?» Või küsimus sellest, kas meie vabadust (üle)väärtustavas ühiskonnas kostab ikka piisava selgusega mõte, et voorused ja väärtused ei ole vabadust piirav tara, vaid pigem vabadust toetav telg.

Tankler,Meeli

 

 

 
 

Meeli Tankler,
EMK Teoloogilise Seminari rektor, praktilise teoloogia doktor

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)