Esileht » Arvamused » Arvamus »

Voorused ja väärtused

27.04.2016 | | Rubriik: Arvamus

Hariduskonverentsi õhtust arutlusringi juhtinud Joonas Hellermaa küsis osalejate Marko Tiituse, Einike Pilli, Karmen Maikalu ja Meego Remmeli käest, kas on olemas väärtusi, mille nimel nad oleks valmis ohverdama oma elu.
Vastustest koorus välja, et sellised väärtused on usk, lootus ja armastus. Neid teatakse kui teoloogilisi voorusi. Nende omandamiseks ei piisa Jumala armust, nende nimel tuleb vaeva näha, alles siis hakkavad nad meie elu kujundama.

Usk
«Kõige suurem võitlemine maailma ajaloos on võitlemine usu ja umbusu vahel,» kirjutab Jakob Hurt. Usk puhastab ja karastab iga rahva elu ja hoiab ta terve: me vaimule kasvavad tiivad külge ja me lendame kõrgele nagu kotkad. Seevastu usuta inimene on nagu madu, kes alati maad mööda roomab ja põrmu sööb. Usuta kaovad piirid lubatu ja lubamatu vahel, sest kõik sõltub vaid minu soovist ja tahtmisest. See toob kaasa loomastumise ja hävingu.
Piibel, jumalasõna raamat, ei hakka rääkima sellega, kes on rumal. Nii võime meiegi ta kinni lüüa ja arvata, et need tekstid on jaburad – just nii arvas noorukina ka püha Augustinus. Ja ehkki ta ei kahelnud iialgi, et Jumal on looja ja inimene on tema looming, tuli tal käia pikk tee, leidmaks südamerahu. Augustinuse «Pihtimused» on vapustav näide selle kohta, kui pika ja heitliku tee on pidanud läbima isegi pühakud.
Inimene ei suuda näha ilu ega tunda pühadust, kui temas endas neid pole. Faktid ja teatud nähtused on meile olulised vaid siis, kui me neid näeme, kuuleme ja märkame. Tervete inimeste viis meelt on enam-vähem sarnased, kuid intellekti ja tundeelu erinevused juba põhjapanevalt suured. Kui tunnetava subjekti tase ei ole adekvaatne tunnetatava objekti tasemega (või tähenduse astmega), pole tagajärjeks mitte ainult faktiviga, vaid midagi palju tõsisemat: ebaadekvaatne ja vaesestunud pilt tegelikkusest.
«Usk on praktiline asi, mitte teooria. Usklikuks ei hakata, usku harrastatakse. Sellele pühendutakse vajadusel või kutsumusel, sellele antakse süda. Aga usule pühendumisel ei pea saama kellekski teiseks ega elama kellegi teise elu. Vastupidi, usk peab aitama elada enda elu.
Usul on lugu, millega ta ennast kirjeldab ja seletab. Nii nagu meil kõigil on oma lugu. Nii nagu ka tänasel loodusteadusel on lugu oma kangelaste, märtrite, kuningate ja revolutsionääridega. Kõiki neid lugusid on kasulik aegajalt kriitiliselt läbi katsuda. Kasvõi seepärast, et näiteks usu lugu, ka pärimuseks nimetatu, harjumuspärased kombed ja tavad aitavad küll paljut seletada, aga viimselt usk ei püüdle mitte seletusele, vaid mõistmisele.
Ka selle mõistmisele, et tegelikkust ei saa lõpuni seletada. Kuna seletus koosneb sõnadest, aga tegelikkus mitte,» kirjutab Urmas Petti oma eluõhtul.

Lootus
«See on vara, mida tuli ei põleta, rooste ei riku ja varas ära varastada ei saa,» kirjutab Jakob Hurt. Lootuses külvab põllumees seemne mulda ja jääb ootama lõikust. Lootuses heidab kalamees nooda järve ja kui ta ka midagi ei püüa, annab lootus talle jõudu ja julgust uuesti katsetada.
Tõbine loodab paranemist ja saab kosutust. Vilets tõstab lootes silmad taeva poole ja leiab trööstimist. Lootus on see ankur, mis meie elulaevukest hoiab siin ilmamere peal. Hurt hoiatab, et lootuse ja lootuse vahel on suur vahe: tühjad lootused on nagu tühjad viljapead.
«Ärgem lootkem inimeste peale, meie õige lootus on Jumal, kes on loonud taeva ja maa ning kes lunastab su elu hukatusest.»
Clive Lewise arvates on kogu meie haridus ja kasvatus orienteeritud siinsele maailmale ja kui meis peitubki igatsus taeva järele, ei tunne me seda ära. Me ei tea, et tõepoolest vajame midagi, mida siit maailmast ei leia. Igatsused, mis meis tärkavad esmakordselt armudes, mõeldes kaugetele maadele või tegeldes huvitava erialaga, on igatsused, mida ei saa täielikult rahuldada ei abielu, turismireis ega õppimine.
Kui meis on igatsus, mida miski siin ilmas ei rahulda, siis tõenäoliselt on maised rõõmud loodud seda igatsust mitte rahuldama, vaid hoopis äratama.
«Peame hoidma endas elavana igatsust tõelise kodumaa järele, kuhu jõuame alles pärast surma. Me ei tohi lasta seda tuhmuda ega oma elust välja tõrjuda. Teekond tõelise kodumaa poole peab saama meie elu põhieesmärgiks,» kirjutab ta.

Armastus
See on neist kolmest kõrgeim. Armastus jääb igavesti kestma.
Kreeka keeles on kolm erinevat sõna, mida saab tõlkida armastusena. Igaühel neist on oma kindel tähendus. Philia tähendab sõprust ja kiindumust ning seda kasutatakse lähedase inimese kohta, väljendades sarnaselt mõtlevate ja ühte eesmärki taotlevate inimeste kokkukuulumist. Eros väljendab sugudevahelist kokkukuuluvust ja agape väljendab jumalikku armastust.
Just sellest räägib Paulus oma kirjas korintlastele (1Kr 13). Just see on aluseks kõigele, mis püsib.
Väe selliseks armastuseks saame Jumalalt, kes ise on armastus. Tõeliselt armastada on üksnes siis võimalik, kui ütleme lahti oma isekusest. Armastus on inimese raskustung, kosmiline jõud, mis sunnib kõike liikuma õige koha poole. See on tõmme täiuslikkuse poole.
Erich Frommi arvates on armastus see jõud, mis hoiab inimsugu koos. Hoiab nii suguvõsa, perekonda kui ka ühiskonda. Läbikukkumine selle taotlemisel tähendab hullumeelsust või hävingut. Ilma armastuseta ei suudaks inimkond eksisteerida päevagi.
«Meid päästab saadud armastuse kogus, see on meie vastupidavusvaru,» kirjutab värske Nobeli preemia laureaat Svetlana Aleksijevitš raamatus «Pruugitud aeg. Punainimese lõpp». Ilma armastuseta ei suuda inimene elada. Tema veri kalgendub ja süda jääb seisma.
«Kuidas sa üldse laagris ellu jäid?» küsis ta ühelt mehelt, keda juba noorukina laagritesse veeti.
«Mind armastati lapsena väga,» vastas mees.
Mehel oli üksainus palve:
«Lase sellele kivile, mis minu kohal lebama hakkab, kirjutada, et ma olin õnnelik inimene. Mind armastati. Kõige hirmsam piin on see, kui sind ei armastata. Meie elu on nii lühike … Põgus hetk! Ma näen, kuidas mu vana ema õhtul aeda vaatab … millise pilguga.»
Mari Saadi romaanis «Lasnamäe lunastaja» on järgmised read:
«Tegelikult inimesed elavadki ainult selleks, et õppida armastama, tõeliselt armastama − aga tõeline armastus on see, mis on kui valgus, mis kallab ühtviisi üle kõik, olgu ta vaenlane või koguni mõrtsukas või hunnik õelust … Ja kui see armastus on selge, siis ongi kõik maailmas selge!»
Põltsamaa kirikuõpetaja Herbert Kuurme küsis ühes oma jutluses, kas me anname endale aru, kui ääretult oluline on lapsepõlv ja see, kas last ümbritseb armastus, kas ta täidetakse armastusega või kogub ta endasse vihkamist. Teisi armastada saab vaid inimene, kes pole iseendaga sõjajalal, kes armastab ka iseennast.
Inimlikkuse põhireegel on püüe mõista teisi inimesi, mitte neid hukka mõista. Hukka mõista on kergem kui mõista (näeme pindu teise silmas ja ei näe palki enese silmas). Küsida tuleks iseendalt, miks teine inimene tegi nii, mida ta on pidanud läbi elama, et ta selliseks muutus. Teisi saame vaid mõista, mitte neid muuta, muuta saame ainult iseennast.
Ja lõpuks küsimus: mis on see, mille poole meie, ka mina ja sina, püüdleme? Kas tarkus? Või rikkus? Või kuulsus? Vastus kõlas nii: me kõik peaksime püüdlema inimlikkuse poole, heaks inimeseks olemise poole.

Tuulik,Maie3

 

 

 

 

Maie Tuulik,
kasvatusteadlane

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)