Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Võõrsil rahvus usutunnistuseks

14.11.2012 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Kuidas elab üks eesti kogudus väljaspool Eestit, seda käisin möödunud nädalal Rootsis uurimas. Stockholmi eesti kogudus tähistab tänavu oma tegutsemise 70. aastapäeva ja teeb seda koos äsja ametisse seatud uue koguduseõpetaja teoloogiadoktor Tiit Pädamiga.
Rootsi on Eestile mitmes mõttes lähedal. Geograafiliselt, ajalooliselt, kultuuriliseltki. Aga ennekõike inimeste kaudu. Me kõik tunneme kedagi, kes tunneb kedagi, kes elab Rootsis. Kas siis pagulastest või juba vabast Eestist läinutest. 1940ndate alul mindi totalitaarrežiimi hirmus, nüüd vabast Eestist juba kas oma haridusteed jätkama või paremat äraelamist otsima.
Eesti kogukond Rootsi kuningriigis on märkimisväärne. On ootuspärane, et riigis, kus luterlik kirik oli kuni sajandivahetuseni riigikiriku staatuses, kinnitas jõudsalt kanda ka võõrsilt tulnud luteri kirik. Üheks esimeseks mureks, mis Eesti paadipõgenikud Rootsi jõudes südameasjaks võtsid, oli oma koguduste moodustamine. Kõne allagi ei tulnud liituda asumaa kirikuga. Hoolimata samast usutunnistusest. Rahvustunde alalhoidmiseks ja eestluse säilitamiseks tunti vajadust teenida Jumalat oma emakeeles, keeles, milles läbi aastakümnete palvetati ka Eesti taasiseseisvumise eest.
Ajad on muutunud, aga komme kestab. Kirikuliikmetest rootsieestlaste identiteedi, nii usulise kui rahvusliku nurgakiviks on endiselt eestikeelne jumalateenistus. Seda kinnitati mulle Stockholmi Eesti Majas, kus teiste eesti institutsioonide seas tegutseb ka eesti kogudus. Eemal Eestist omandab keele ja meele seotus erilise, peaaegu religioosse tähenduse.
Liina Raudvassar    

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)