Esileht » Arvamused » Kolumn »

Võõrsil näed, et kodus polegi halb

20.11.2019 | | Rubriik: Kolumn
EK karikatuur 2019-11-20

Kristjan Luhamets

Kui ma jaanuaris oma puhkusi planeerisin, ei kavatsenud ma aasta jooksul ühtegi reisi ette võtta. Nüüd hakkab aasta peagi läbi saama ning pean tõdema, et kuidagi kogemata olen jõudnud päris mitmel korral kodumaa pinnalt eemale.
Ühest küljest on põhjuseks olnud kindlasti müstiliselt odavad sooduspakkumised lennupiletitele, teisest küljest tundub, et tõeliselt puhata ongi viimasel ajal võimalik vaid enda täieliku äralõikamise teel üha raskemeelsemaks muutuvast igapäevast.
Muidugi võiks end „ära lõigata“ ka kodus, lülitades välja kõik kanalid, mis meeli koormavad, ning suhelda vaid metsaloomadega. Kuid näib, et oleme jõudnud mingisse faasi, kus sõnad ning sündmused tekitavad selliseid võnkeid, mida võib juba tajuda ka lihtsalt läbi õhu või maapinna, kuklas ja ninasõõrmetes, isegi hommikukohvi maitses.
Iga inimene väsib ühel hetkel oma tööst ning vajab hingetõmbeaega, ent kuidas raputada endalt see väsimus, mis lausa globaalse depressiivsuse näol iga päev peene tolmuna su krae vahele pudeneb? Kolida metsa elama ja hakata jälle korilusega tegelema oleks variant. Raske valik küll, kuid vähemalt ei peaks pealt nägema lõputut nõiajahti mingite arvamuste või positsioonide pärast.
Üha tavalisemaks muutuvad olukorrad, kus mingis seltskonnas viibides taipad, et võid põrkuda mõne arusaamatu raevuga, mis pole enam mõistuslik, vaid igasugust dialoogi välistades põhimõtteline ja ainult emotsioonidele tuginev. Sellised olukorrad väljendavad minu meelest just depressiivsust. Või siis hirmu. Hirmu, et äkki ongi kellelgi teisel õigus või äkki ongi kellelgi teisel hästi. Või et jube igav on, kui midagi ei toimu või kui keegi pole kellegi vastu.
Täiesti klassikaline ning üldtuntud tõde on, et kui kõik on liiga hästi, hakatakse tekitama tühjast probleeme ning korraldama ümber elu, mis seni justkui toiminud on ja millega ollakse harjunud. Ehk on seda meie arenemiseks või millegi taipamiseks vaja, ma ei tea. Aga väsitav on see küll, seda ma tean kindlasti. Ja väsitav seepärast, et see üleüldine võitluslik raskemeelsus tungib juba iga indiviidi isiklikku ruumi, lõhestades mitte ainult arvamusgruppe, vaid lausa sõpru ning perekondi.
Viimase puhkusenädala ajal käisin Küprosel, saades osa jumalanna Aphrodite meeliköitvast pärandist ja ortodoksse elustiili harmoonilisest kooslusest. Tõsi, korraks kuhugi põigates tundub sageli, et kohtad harmooniat ning idülli, mida pole varem kogenud ning mida arvad eksisteerivat vaid kusagil mujal. Aga katsu selles idüllis elada ja taipad taas, et olemuslikult jäävad mingid asjad alati samaks.
Giid kõneles sellest, kuidas antiiktemplite asemele ehitati aja jooksul kirikud. Mõtlesin seda kuulates ning 30-kraadist päikesevalgust neelates meie hiitele, mille asemele on ehitatud kirikud. Kas midagi ehitatakse kunagi meie kirikute asemele?
Küprose pealinn Nikosia on jagatud kaheks osaks: üks osa kuulub Küprosele, teine Türgile. Tahtsime huvi pärast näha seda teist poolt ning saime esimese „elamusena“ kohe läbida 90ndatest tuttava kahepoolse piiriületuse, millele andis tooni piiripunktis räuskav türklane, kes oli millegipärast väga ärritunud ning lõpetas oma sõnavõtu küproslasest passiametniku suunal: „Minu valitsus maksab sinu (ropp sõna) töö eest!“
Kõrvalepõige okupeeritud alale oli liiga ebamugav, et seal viibida kauem kui tunnike või paar, sest hoolimata sõbralikest inimestest tundus kõik sealne kuidagi vale ja kõhe – oli see siis tingitud olukorrateadlikkusest või millestki muust, aga ära kibelesime sealt mõlemad. Mingi kurbus, trots ning kaastunne valdas meeli, mida kohe leevendas naasmine vaba ja helge Küprose pinnale.
Küsisime giidilt ettevaatlikult selle olukorra kohta lisaks. Häält tasandades muutus daam pisut tõsisemaks ja rääkis, et see on keeruline olukord, sest on neid, kes tahaksid kontrollida kogu riiki. Vaatas meile siis otsa ja küsis, et kust me oleme. „Ah, Eestist!“ elavnes ta silmapilkselt ja kuidagi sisimas saime kõik aru, kui väga me üksteist mõistame.
Inimlikus plaanis pole nende tuhandete aastate jooksul muutunud mitte midagi ega muutu ilmselt kunagi. Mõtte- ja sõnamängud, pseudomured, vastuolud, kihilised arvamused, üksteist lämmatavad, segunevad või asendavad filosoofiad – see muster ilmselt jätkub, kuniks jätkub elu maa peal. Aga et ise ei lämbuks, tuleb vahepeal ära käia, et klaarida pead ning päriselt puhata ja mitte niivõrd siinsest kargest kliimast, kui mõningatest asjadest, mis kurnavad vahel rohkem kui päikese puudumine.

Anna-Liisa Vaher

 

 

 

 
 

Anna-Liisa Vaher,
kolumnist

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)