Vooludest kirikus – enne ja nüüd 6. osa

6.

Küllap võtsid ka Martin Lutheri Ühingu liikmed Martin Lutherit tõsiselt, aga selles ühingus oli usuline mitmekesisus kindlasti palju suurem kui Augsburgi Usutunnistuse Seltsis ja nii nagu ka Veiko Vihuri 2007. aastal sedastas, kuulus Martin Lutheri Ühingusse tegelikult nii alalhoidlikumaid kui ka liberaalsemaid vaimulikke. 

Veel üks oluline põhjus, miks Martin Lutheri Ühingu tegevus hääbus, peitus tõsiasjas, et naiste ordineerimise küsimuses ei saavutanud Augsburgi Usutunnistuse Selts edu ja seetõttu kadus ka vahetu oht, mis oli olnud Martin Lutheri Ühingu moodustamise üheks põhjuseks, et naiste ordineerimine kirikus võib peagi lõppeda.

Väärtusküsimused muudavad senist pilti

Selle sajandi esimese kümnendi lõpus tõstatus Eesti ühiskonnas samast soost inimeste kooselu küsimus. 2008. ja 2010. aastal võttis Eesti Kirikute Nõukogu homoseksuaalsuse küsimuses vastu kümne liikmeskiriku seisukoha, deklareerides, et homoseksuaalne eluviis on Piibli järgi patt. Kui varem olid kirikus esile kerkinud senise luterliku traditsiooni kaitsjad ja selle muuta soovijad, siis umbes 2010. aastast hakkas see pilt muutuma. Senine liturgiauuenduse põhjal tekkinud jaotus langes tagaplaanile ja kirikus tekkis uus vastandumine homoseksuaalsuse küsimuses.

Sellesse lisas oluliselt tuld juurde õpetaja Heino Nurga ümber toimuv, kelle kirikuvalitsus otsustas 2010. aastal pärast Geikristlaste Kogu asutamist ametist vabastada. Sellega kordas kirikuvalitsus samme, mida astuti 1920. aastatel Voldemar Kuljuse ja Theodor Tallmeistri suhtes. 

2011. aastal järgnesid sellele humanistliku kristluse ja traditsioonilise kristluse manifestid, mille koostajateks olid õpetajad Jaan Lahe ja Kristjan Luhamets. Sellega märgiti maha uute rühmade esialgsed rajajooned. Ehkki traditsioonilise kristluse manifest kogus küll oluliselt rohkem toetusallkirju (sh vaimulike poolt), polnud enamik kiriku vaimulik- ja liikmeskonnast valmis kummalegi manifestile allkirja andma, jäädes järgnevat diskussiooni kõrvaltvaatajana jälgima. 

See oli nii olnud ka liturgiauuenduse puhul ja samamoodi ka 1920. aastatel protestantliku saba üle peetud vaidluste puhul. See ei tähendanud sugugi seda, et neil oleks selles küsimuses puudunud seisukoht, küll aga puudutas see kirikus toimuvat arutelukultuuri. Suur osa kiriku vaimulik- ja liikmeskonnast otsustas sellistest vaidlustest kõrvale jääda seetõttu, et sedalaadi diskussioon on viimase saja aasta jooksul alati kiskunud teravaks ja seda on saatnud vastaspoolte nahutamine. Seda tundsid vaimulikud omal nahal ka siis, kui 2013. aastal lahvatas luteri kirikus debatt selle üle, kas vaimulikud võivad kuuluda vabamüürlaste hulka või mitte. See lõi huvigrupid taas sassi ja tekitas pingeid isegi veebiväljaande Meie Kirik kaastööliste seas, ent Meie Kiriku tuumik seisis kindlalt vabamüürluse vastu.

2011. aastal hakkas iga nädal ilmuma populaarteaduslik veebiväljaanne Kirik & Teoloogia, mille tutvustusena mainiti selle veebilehel vajadust täita tühimik ajalehe Eesti Kirik ning kord aastas ilmuva Usuteadusliku Ajakirja vahel. Et selle väljaandjad ja kaasautorid olid ja on peamiselt seotud luteri kiriku ja luterliku traditsiooniga, oli ka ajakiri evangeelse teoloogia rõhuasetusega. Väljaanne ilmus nädalakirjana kümmekond aastat ja alates 2023. aastast on see kvartalikiri. Kiriku & Teoloogia autorite hulgas on mitusada autorit ja selle tulemusena on kiriku arutelukultuur saanud küpsemaks ning teoloogiliste teemade käsitlemine suurenenud. Nii nagu Meie Kiriku puhul, on ka Kirikus & Teoloogias ilmunud tõlkeartikleid ja oikumeeniliste organisatsioonide dokumente. 

Vaatamata sellele, et Kirikus ja Teoloogias sai sõna lai spekter teolooge ja vaimulikke, nimetas Meie Kiriku peatoimetaja Veiko Vihuri ajakirja 2021. aasta märtsis Eesti Kirikule antud intervjuus liberaalse kallakuga väljaandeks.

Sellega kordas Vihuri juba 15 aastat varem kõlanud väidet, mida Illimar Toomet oli öelnud Martin Lutheri Ühingu kohta. Vaatamata sellele, et see ei vasta tõele, sest Kiriku ja Teoloogia veergudel on artikleid ja jutlusi avaldanud väga erinevate teoloogiliste vaadetega autoreid, lüüakse tahtlikult või tahtmata liberaalsuse silt külge kõigile neile, kelle vaated ei ühti Augsburgi Usutunnistuse Seltsi platvormiga. 

Samal ajal on Vihuri erinevalt Põllust hoidunud teoloogilistest vooludest kõnelemast. Selle asemel on väärtusküsimuste arutelus esile tulnud hoopis argument, et kaitstakse kiriku senist õpetustraditsiooni ja komberuumi. Võrreldes 2000. aastate algusega, kui Augsburgi Usutunnistuse Selts soovis kirikus esile kutsuda muudatusi, näiteks lõpetada naiste ordineerimine, on see oluline muutus, mis on veebiväljaande Meie Kirik tähtsust kirikus kasvatanud. Põhjus selleks on lihtne: nii nagu liturgia säilitamises, on ka väärtusküsimustes kirik alalhoidlik. Ent samas on kirik ka järkjärgulistele muudatustele olnud siiski avatud.

(Järgneb.)

Priit Rohtmets

kirikuloolane