Vooludest kirikus – enne ja nüüd 1. osa

1.

Eesti 1920.–1930. aastate luteri kiriku ajaloo lahutamatuks osaks on kiriku koondumine teoloogilistesse vooludesse. Sedalaadi grupeerumine andis hoogu kirikus aset leidnud teravale vastandumisele nii õpetus- kui ka kirikukorraldusküsimustes ja sellel olid kiriku jaoks väga kurvad tagajärjed – ligi saja aasta eest kirik lõhenes.

Sadakond aastat hiljem oleme tagasi samas punktis: viimased aastakümned on elavaks tõestuseks, et kirikus on taas tooni andmas eri huvigrupid ja meeleolu on juba mõnda aega kiskunud võitluslikuks. Ehkki selle seisukoha sedastamine võib nii mõnelegi tunduda lahtisest uksest sissemurdmisena, pole meie kaasaja kirikuelu voolude perspektiivist lähtuvalt tegelikult analüüsitud. Samas on selge, et kirikus esile kerkinud eri huvigruppide vaadete analüüsimine on kiriku siseelu dünaamikat silmas pidades oluline. Seda kinnitab ka tõsiasi, et lähiaastatel jõuab sel teemal Tartu ülikooli usuteaduskonnas kaitsmisele mitu doktoritööd. 

Siinse artikli eesmärk on teha esimene katse ja vaadata, kuidas ajalooline järjepidevus Eesti omariikluse esimese perioodi kirikuelu ja toonaste teoloogiliste vooludega on nähtav tänapäeval, ning uurida, kas oleme jõudnud taas ajastusse, mil teoloogiliste voolude tõttu on karta kiriku lõhenemist. Kas meil on midagi saja aasta tagusest ajast õppida?

Usuliselt mitmekesine vaba rahvakirik

Juba esimeste kirikukongresside käigus aastatel 1917–1919 ilmnes, et toona ühiskonnas enamuskirikuks olnud luteri kiriku vaimulik- ja liikmeskond polnud kiriku ja selle ülesannete määratlemisel sugugi ühel meelel. Sel põhjusel kujunes vaba rahvakiriku asutamise järel kiriku liikmeskonnas välja kolm teoloogiliste ja kirikukorralduslike seisukohtade alusel eristatavat rühma ehk voolu: liberaalne, kiriklik-konfessionaalne ja konservatiivne. 

Voolude esile kerkimine ei tähendanud toona ega tähenda ka tänapäeval, et kõik vaimulikud või kiriku liikmed end ühe või teise voolu liikmena määratleksid. Enda määratlemine puudutas Eesti esimesel iseseisvusajal õigupoolest vaid ühte äärmusvoolu – konservatiivset –, kelle liidri Harald Põllu eestvedamisel kiriku vooludesse jagamine üldse päevakorrale tõusiski. 

Vooludest kirjutaski esmakordselt just Harald Põld, kes oli kahe ilmasõja vahel Kose koguduse õpetaja ja Ida-Harju praost ning pärast sellelt kohalt lahkumist 1928. aastal misjoniseltsi juhataja. Tema sulest ilmus 1921. aasta jaanuaris artikkel „Meie Kiriku seisukoht ja seisukord“, milles ta kirjeldas 1919. aastal loodud Eesti Misjoni Seltsi ümber koondunud isikute õpetuslikke seisukohti ja väitis, et luteri kirik pole ei õpetuslike seisukohtade ega koguduste usuelu poolest sugugi ühtne.

Misjoniseltsil oli alates 1920. aastast oma häälekandja, millele Risti koguduse õpetaja Roderich Bidderi ettepanekul anti nimeks Meie Kirik. Esialgu oli see kogu kiriku häälekandja, ent 1921. aastal andis Põld teada, et ta sooviks oli ajalehte küll võimalikult laialdaselt levitada, kuid samas polnud ta nõus tegema kompromisse väljaande sisu ja selles avaldatud seisukohtade osas. Ühine alus lähtus ühesugusest õpetuslikust arusaamast, millest kõrvalekaldumisi Põld ajaleheveergudel kajastada ei lubanud. 

Iseloomulikud on Põllu 1922. aastal lausutud sõnad: „Sest ühtlus ja kindlus ei tule tõesti mitte sellest, et paljude lahku minewad mõtted saawad ühineda ühes sõnas, waid ennemini sellest, et sõnale üks mõte jääb ja see kõigi üksikutele mõtetele on juhtnööriks, kuhu poole iga üksik peab püüdma.“

Põllu deklaratiivses toonis esitatud vaadete järel hakkasid alalhoidlikud vaimulikud teadlikult misjoniseltsi ja Meie Kiriku ümber koonduma. Ülekaalus olid vanemad eesti rahvusest vaimulikud ning baltisakslastest pastorid. Põld ise nimetas seda voolu konservatiivseks või alalhoidlikuks, aga ka „kõige vanameelsemaks“. 1931. aastal Rootsi kiriku aastaraamatus Eesti kirikuelust ülevaadet andes kirjutas toonane Tartu ülikooli kirikuloo professor Olaf Sild voole kirjeldades sellest kui uusortodokssest ja uuspietistlikust voolust. 

Sild pidas 1921. aasta usuteadlaste konverentsil ettekande kiriku dogmaatilisest pärandist ja selle põhjal ilmnes, et toonased kirikuelu väljakutsed polnud sugugi väiksemad praegustest. Ta mainis oma ettekandes, et kirik ei pääse „uuele ajajärgule wastusammudes, ka kiriku õpetuse läbiwaatamisest ja uuestiläbimõtlemisest“. 

(Järgneb.)

Priit Rohtmets,

kirikuloolane