Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Võitlus Jumalaga?

29.02.2012 | | Rubriik: Jutlus

1Ms 32:23–32
Lugu ööhämaruses Jumalaga heitlevast Jaakobist on salapärane ja kummaline. Nii kummaline, et paratamatult tekib küsimus: mis on selle jutustuse mõte? Kas ei jäeta nagu miskit ütlemata? Miskit, mis võis noil ammustel aegadel olla selge ütlematagi – siis, kui neid algusaegade lugusid ei olnud veel kirja pandud, vaid jutustati õhtuti tule ümber istudes.
Püüame seda endale ette kujutada: vana meest, kes räägib rohkete pausidega, aeg-ajalt mõttesse vajudes ja taas nagu unest üles nõksatades ning jätkates. See selgitaks neid justkui tekstis olevaid lünki – ning nagu noil ammustel aegadel peaksime meiegi täitma need tühikud oma kogemustega.
Võtame siis korraks nende ammuste aegade kuulajate seltsis istet tule ümber, suuname oma pilgu hämarusse ning lubame mõttel rännata oma elu vaimusilme ees lahti rulluda lastes.
Mulle meenub mitu tõsist heitlust Jumalaga … Näiteks koolipõlves, kui sattusin vaidlema ühe usklikuks saanud naabripoisiga. Mäletan, kui pikalt vähkresin sel ööl asemel, suutmata uinuda, sest kuigi olin enda arvates kindlalt tõestanud, et Jumalat ei ole, oli mind vallanud tõeline hirm. Teadsin sisimas, et mu naabripoisil on õigus, ent ei suutnud seda tunnistada, sest kartsin, mida teised inimesed, mu lähedased, minust mõtlema hakkavad, kui peaksin muutuma «samasuguseks nagu need usklikud». Viimaks tegin midagi, mis praegu mõeldes tundub äärmiselt totter. Ütlesin: «Jumal, kui sa oled olemas, siis löö mind välguga maha!» Et Jumal seda ei teinud, jäin enam-vähem rahulikult magama, uskudes, et olen selle võitluse võitnud.
Järgmise korrana meenub mulle, kuidas paar aastat hiljem olin otsustanud lasta end ristida ning, saanud kirikuõpetaja käest katekismuse, õppisin õhtul kodu poole kõndides usutunnistust pähe. Nii tajutav veel praegugi on see tunne, mis mind valdas: kui ma ennast nüüd ristida lasen, kui ma vaimuliku ees nende sõnadega usku tunnistan, siis olen ma justkui lõplikult üle mingi piiri astunud. Mäletan, et sadas märga lund, ma tõstsin pilgu üles, räitsakad langesid nii minu näole kui katekismuse lehtedele, ja ütlesin umbes nõnda: «Jumal, ma ei saa küll kõigest aru, ma ei tea, kas ma olen valmis, aga olgu, teeme nii, nagu sina tahad!»
Kolmas, vast üks kogu elu visamaid heitlusi, oli mõned kuud enne, kui mind vaimulikuks pühitseti. Külastasin üht ametivenda ja tulin ära üsna pettununa: olin läinud temalt nõu küsima – nii ma arvasin –, aga kuna ta ei öelnud mulle mitte seda, mida ma oleksin tahtnud kuulda, vaid seda, mis oli õige, siis olin tige nii tema, iseenda kui Jumala peale. Otsustasin loobuda bussist ning katsuda saada mõne juhusliku auto peale – minu jalgsirännak osutus pikemaks, kui olin arvanud. Oli varakevad, tuuline ja sünge. Pärast umbes kümne kilomeetri pikkust matka ning Jumalaga vaidlemist jäin seisma, vaatasin halli, mustade kihutavate pilvedega kaetud taevasse ning ütlesin vist päris valju häälega: «Sina võitsid!» … Õige pea tuli auto, mis peatus ning mind peaaegu otse koju viis.
Ma usun, et pea igaüks võiks jutustada mõne sarnase loo sellest, kuidas ta on Jumalaga võidelnud …
«Sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!» ütles tundmatu mees Jaakobile. Siin kasutatud heebrea sõna sarah ei tähenda mitte ainult võitlemist, vaid ka vastupidamist ja püsimajäämist. Ilmselt ka seda, et inimene jääbki tõesti seisma, vaatab tõsiselt endasse ja annab endale oma elust ausalt aru. Jääb seisma ja silmitseb realistliku pilguga maailma enda ümber, püüdes mõista, milline on tema koht selles ja osa. Ning kõige olulisem: et inimene jääb seisma ja vaatab üles, astub ausalt Jumala ette, kas või seesmiselt iseenda või isegi Jumalaga heideldes, ja püüab saada selgust, kes ta on ning kes on Jumal ja mismoodi ta elu peaks õieti edasi minema.
Arvatavasti ei piisa ühest korrast. Igatahes Jumal on meiega «aru tegemiseks» igal ajal valmis, rohkem kui meie ise. See, et too «üks mees», kes Jaakobiga heitles, «ei saanud võimust tema üle», ei tähenda mitte, et võiksime pidada end Jumalaga võrdseks või temast tugevamaks, vaid seda, et Jumal võtab meid tõsiselt. Ja ta ei tee seda mingil arusaamatul põhjusel, vaid oma armastuse pärast. Ta õnnistab meid, enamasti ilma, et talle ütleksime: «Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!»
Ma arvan, et enamik meist on Jumalaga «võidelnud» ja küllap teeme seda edaspidigi. See ei ole midagi uhkustamiseks, see lihtsalt on nii. Aga just siis, kui me enda arvates lüüasaanuna viimaks pilgu üles tema poole tõstame ning talle «Sina võitsid!» näkku paiskame, seab ta meie silme ette oma Poja, meie ristilöödud Õnnistegija kui oma täiusliku armastuse kehastuse, ning me saame osa tema võidust, igavesest elust tema ligiolu imelises kirkuses.

Enn Auksmann
,
Pärnu Eliisabeti koguduse õpetaja

Me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast! (Tn 9:18)