Võitjateta sõda

Mäletan kolme aasta tagust septembripäeva, kui Eestisse jõudis teade Al-Qaeda terroristliku rühmituse liikmete kaaperdatud lennukite ründest Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile.
EELK kirjastusnõukogu pidas just tol õhtul Tallinnas laiendatud koosolekut, kui sisse astus ülikooli ajakirjandusõppejõud Mart Raudsaar ja küsis: «Kas te olete juba kuulnud, et lennukid purustasid New Yorgis Maailma Kaubanduskeskuse?» Olime kõik arusaamatuses ega mõistnud, mida taoline rünnak tähendada võis.
See oli ajendiks, et Ameerika Ühendriigid kuulutasid kolm aastat tagasi välja sõja terrorismiga. Käimasoleva globaalse sõja järjekordne vaatus mängiti eelmisel nädalal maha õigeusklikus Põhja-Osseetias, kus väidetavalt islamiterroristid võtsid esimesel koolipäeval pantvangi Beslani koolimajas viibivad inimesed.
Kui ma esmapäeva hommikul toimetuse maja ette jõudsin, põlesid trepil küünlad ja astmetele olid asetatud lillekimbud. Seinale oli kinnitatud imepisike pühapilt.
Kõigel selle ei ole välist seost Eesti Kiriku toimetusega. Toimetus asub lihtsalt korrus kõrgemal kui Vene suursaatkonna Tartu konsulaarbüroo. See siin on tükike riiki, mis oli välja kuulutanud kahepäevase leina Beslani pantvangikriisis hukkunud laste ja täiskasvanute mälestuseks.
Plahvatusohtlikus Kaukaasias on kokku saanud kaks tugevat jõudu: iseseisvuse eest võitlev Tšetšeenia ja terrorismi vastu võitlev Venemaa. Nagu eelnevad tragöödiad (näiteks 2002. a Moskvas pantvangi võetud 700 teatrikülastajat) on näidanud, ei hooli kumbki pool inimeludest.
Teisipäeval «Hommikutelevisioonis» kõnelenud endine suursaadik Venemaal Mart Helme nentis pantvangikriiside lahendamisse kaasatud Spetsnazi väga halba väljaõpet ja päästekomandode töö logistilist koordineerimatust. Netikommentaatorid on Euronewsi uudistele toetudes vihjanud sellele, et tapatalgud Beslanis algasid siis, kui Spetsnaz hakkas seina õhkima, et koolimajja sisse saada. Polevat ühtegi tunnistajat, kes oleks rääkinud, et terroristid oleksid oma pomme plahvatama pannud.
Üks 53 tundi pantvangis olnud laps seletanud, et nad istusid saalis ridades, iga lasterea vahel oli rida lõhkeainet, mis plahvatas sissetungijate mürskude ja miinide plahvatuste tagajärjel. Beslani koolimajas toimunu näitab, et pantvangidel pole mingit lootust. Kui üks ei tapa, teeb seda teine pool. Kui ma tahan olla skeptiline, siis lisan: ise tapame, ise mälestame.
Arvatavalt ligi pool tuhat ohvrit nõudnud tragöödia on eriti julm seetõttu, et kannatasid süütud lapsed. See on sundinud lääneriike teadvustama teravamalt probleemi, mille olemasolust vaikimisi senigi teati, aga millele ei reageeritud. Konfliktide ajalist tihedust, ohvrite rohkust ja ulatust arvestades on Venemaa valitsus seni riigi siseasjaks olnud Tšetšeenia-konflikti puhul pöördunud ÜRO julgeolekunõukogu poole.
Venemaa ei ole pikaleveninud sõjas saanud loodetud võitu tšetšeenide üle. Kuna palju lähedasi kaotanud ja õudusi üle elanud tšetšeenide väärtushinnangud on nihkunud, ei huvita neid pantvangide kannatused ega nende elugi. Moskva jäik poliitika ajab vaid üht järeleandmatut rida, seepärast tuuakse igas kriisisituatsioonis ohvriks arvukalt pantvange.
Võib üksnes ennustada, kus leiab aset järgmine plahvatus või pantvangikriis. Võibolla saab see alguse mõttetus sõjas mehe ja lapsed kaotanud tšetšeenitarist, kes on kinnitanud oma kehale lõhkeaine ja astub suurde kaubanduskeskusesse. Tema seisukohalt kannavad süüd nii venelased kui ka eurooplased, sest nad ju teavad, mis toimub, aga ei tee midagi.
Maailm üritab vaid ise puutumatuks jääda. Kuni oht lõpuks ikkagi pärale jõuab.
Sirje Semm,