Esileht » Arvamused » Juhtkiri »

Võit on julgete päralt

22.05.2013 | | Rubriik: Juhtkiri

Kirik sündis hirmu ületamisest Püha Vaimu abiga. Lukus uste taha peitunud mehed astusid nelipühapäeval rõõmusõnumiga rahva keskele ja samal päeval liitus nendega ligi kolm tuhat inimest. Märtrite aeg seisis alles ees. Tollased kristlased teadsid, millega riskisid.
Brutaalseid kombeid harrastavas antiikmaailmas oli hirm mõistetav. Jeesus ise ütleb mäejutluses, et tema pärast laimatakse ja kiusatakse teid taga ning räägitakse teist valetades kõiksugust kurja (Mt 5:11). Sarnast käitumist võis ehk mõista veel okupatsioonipäevil, kuid tänapäeva Eestis tundub see arusaamatu. Ometi näib inimloomus muutumatu.
Nelipühade eel puhkenud arutelu rahvaloenduse tulemuste üle teadvustas taas Jeesuse hoiatavaid sõnu. Seda kummalisel moel koos uudisega Eesti kerkimisest ajakirjandusvabaduse pingerea etteotsa – otsekui mõõdetaks ajakirjandusvabadust sellega, mida vähem vastutustunnet on kirjutajatel oma sõnade eest.
Kirjanik Kiviräha arvamust, et inimesi peletab «kirikust lähtuv sallimatus, ahnus ja kurjus», võib isegi tunnustuseks pidada, sest tema loominguliseks meetodiks näibki olevat musta valgeks ja valge mustaks rääkimine. Kurvem on lugu pealiskaudse halvustamisega.
Õhtulehe arvamustoimetaja meelest tõukab inimesi kirikust «hall, jäik ja kivistunud kuvand». Ta põhjendab seda väitega, et kriisi ajal «polnud kiriku arvamust ühiskondlike valupunktide kohta võimalik küll kusagilt lugeda» ja vaid kord kvartalis ilmuvat arutlused vanatestamentlikel teemadel. Ilmselt pole ta lugenud Eesti Kirikut ega muidki väljaandeid. Nii need kuvandid sünnivad.
Postimehes soovitatakse kirikul hüljata oma õpetuslikud alused ja püsiväärtused ning muutuda ilmaliku ühiskonna vajaduste rahuldajaks. Muidu olevat ta vastanduv, «autoritaarne ja mineviku poole kaldu». Veidi varem on kultuurilehe peatoimetaja (!) nimetanud usku «ühiskondlikku korda ja arengut häirivaks teguriks» ja kutsunud religioonide peavoole «järjekindlalt ja leppimatult» avalikust elust välja tõrjuma.
Traditsiooniliste eluväärtuste hoidjate stigmatiseerimine ja nende vastu viha õhutamine on saanud meie ühiskonnas kahjuks igapäevaseks. Kes siis on need kurjuse jõud? Kas inimesed, kes aastast aastasse hoolitsevad tänavalaste eest Peeteli kirikus või eakate eest Räpina hooldekodus; kes põetavad surijaid diakooniahaiglas või jagavad toitu vaestele Tartu Pauluse kirikus? Ja paljud, paljud teised?
Või ohustavad ühiskonda need kaks ja pool tuhat koorilauljat, kes meie kirikutes hingerõõmu jagavad, või viis tuhat vabatahtlikku, kes kingivad aega ja armastust oma koguduse ja kogukonna heaks? Või need sada tuhat, kes otsustasid riigile teatada, et on luterlased, ja ootavad ühiskonnalt selle aktsepteerimist? Kas pole siin peidus maa sool, mida nii väga vajatakse? Kas ei peaks neid inimesi hoopis avalikult tunnustama ja tänama? Kirikus oleme seda nelipühadel ka teinud.
Olukorras, kus ühiskond on kaotamas oma identiteeti ega püsi koos, kus tõdetakse, et tingimused arenguks on olemas, ainult arengut ei ole, tuleks jätta silmakirjalik mure kiriku pärast ja vaadata endasse, küsides, miks meil ei ole usku. Milline on usuta meie tulevik? Tähendusrikas on eelseisva Pärnu juhtimiskonverentsi pealkiri «Usu küsimus».
«Ajast mahajäämist» on kirikule praegu sama ennatlik ja ohtlik ette heita kui eelmise sajandi algupoolel, mil seda tegid moodsa rassismi ja eugeenika rajajad Saksamaal või teadusliku materialismi viljelejad Venemaal. Ehk on just kristlik usk see, mis inimväärikust ja selle juurde kuuluvat vastutust teadvustades hoiab meid uuest totalitaarsusest demokraatia teises teeservas? Selle mõistmiseks peab aga inimene ise küpseks saama.
Kirikul on kõik võimalused areneda ja kasvada nagu kord sünniaegadel. Jumal on valanud välja oma Vaimu, kes elustab ja julgustab, laseb Kristuse armastusel esile tulla ja võita kurja ära heaga. Apostel Pauluse sõnadega: «Eks te tea, et te olete Jumala tempel ja teie sees elab Jumala Vaim» (1Kr 3:16). Temast inspireeritud inimesel ja ühiskonnal on alati tulevikku.

Andres Põder

 

 

 

 

Andres Põder,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)