Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Võimusuhted vastuolusid põhjustamas

11.03.2020 | | Rubriik: Kirikuelu

Kirikuvalitsemise küsimused on praegu aktuaalsed mujalgi Euroopas, kusjuures katoliiklikes riikides on selleks iseäranis ainet andnud paavst Franciscuse „klerikalismi“ kritiseerivad sõnavõtud.

Järgnevalt refereerin Euroopa ühes religioosseimas riigis Poolas toimuvat debatti sealsele ajakirjandusele toetudes.

Võimu pahupool
Katoliiklusele omane hierarhiline ülesehitus ja autoritaarne juhtimisstiil on nimelt eriti sügavalt juurdunud just sellistes konservatiivsetes riikides nagu Poola. Kirikus on kogu võim vaimulike käes, koguduste nõukogudel ja piiskopkonna sinoditel on parimal juhul ainult nõuandev roll. Vahetegemist vaimulike ja ilmikute vahel rõhutab ka asjaolu, et preestriks pühitsemine on katoliku kirikus sakrament.
Tundub, et varasemal ajal leppisid ilmikutest usklikud oma kõrvalise rolliga ning vaatasidki sageli vaimulikele alt üles. Praeguseks on aga ka Poola ühiskond muutunud palju egalitaarsemaks ja demokraatlikumaks, mistõttu jätab koguduse liikmetelt tavapärast aupaklikku suhtumist eeldav preester pigem kõrgi mulje. Ka hingehoidlikult ei tule võimusuhete ja seisusevahede rõhutamine mõistagi kasuks, sest takistab usalduse tekkimist uskliku ja vaimuliku vahel.
Liiga suure võimu kontsentreerumine üheainsa inimese kätte kätkeb pealegi selle kuritarvitamise ohtu. Poola puhul on viimasel ajal näiteks palju kõneainet pakkunud Gdański peapiiskop Sławoj Głódź, keda talle alluvad vaimulikud süüdistavad nende türanniseerimises. Tõepoolest, miks ei peaks ka kiriku kohta kehtima lord Actoni kuulus tõdemus, et võim kipub inimest rikkuma, piiramatu võim aga rikub inimese täielikult ära?
Teisalt kannatavad autoritaarsete kirikuvalitsemistraditsioonide tõttu ka piiskopid ise, kellele võim paneb peale tohutu vastutuse. Iga nende ebaõnnestunud sõnavõttu, tegu või tegematajätmist tõlgendatakse kogu kiriku omadena. Koguduse tasandil eeldatakse aga omakorda, et preester peab kõike tegema ja kõige eest vastutama.
Pole imestada, et mõnedki vaimulikud kannatavad stressi all. Oma nahal koges seda publitsist Paweł Reszka, kes ajakirjandusliku eksperimendi käigus vaimulikuks riietus. „Psüühiliselt ootad igast suunast lööki; et keegi ütleb sulle midagi halba, solvab sind,“ meenutas ta läbielatut. „Võtsin sutaani riietatuna peale hääletajaid. Juba paari kilomeetri pärast hakkasid inimesed mulle pretensioone esitama: pedofiilia, ahnus, sekkumine poliitikasse.“ Tõsi, mõnedki näisid oletatavasse vaimulikku ka sümpaatiaga suhtuvat, ent selle väljanäitamise asemel eelistasid hoida distantsi – küllap aupaklikkusest. „Siis ma sain aru, et preestrid on väga üksildased,“ tunnistas Reszka. (Polityka nr 38, 2019)
Tulevik vaekausil
Liberaalsed kirikuringkonnad leiavad, et Poola kirikut kimbutavaid probleeme leevendaks kirikuvalitsemise detsentraliseerimine ja ilmikute rolli suurendamine. See aitaks nende meelest võimu kontsentreerumisest tulenevaid kuritarvitusi ohjeldada, vastutusekoormat hajutada ning parandada suhteid vaimulike ja karja vahel. Eeskujuks tuuakse muide protestantlikke kirikuid, kus demokraatlikum kirikukorraldus olevat häid tulemusi andnud.
Suurem osa vaimulikest ja konservatiivne meedia sellega ei nõustu. Autoritaarne juhtimine, mis kõrvalseisjale näib lihtsalt jäänukina seisusliku ühiskonna ja kiriku poolt ilmaliku võimu tagaajamise aegadest, tuleneb alalhoidlike katoliiklaste jaoks nimelt Jumalast seatud maailmakorraldusest. Kirikut tabanud probleeme seletavad nad ilmalike mõjude sissetungiga, mistahes kriitikat aga pahatahtlike ideoloogiliste rünnakutega.
Paweł Reszka kinnitab, et isegi vaimulikukutseks valmistuvate noorte seas on ülekaalus just sellised arusaamad: „Nad ütlevad: vaadake, mis juhtus läänes, tegime järeleandmisi ja kirikud jäid tühjaks; kas te tahate, et meil oleks samamoodi?“ Usklikud seevastu janunevad tema sõnul muutuste järele: „Meil pole valikut. Kui see [asi] läheb konservatiivsemas suunas, siis kuulame piiskoppe veelgi vähem ja proovime transtsendentsiga vahetut kontakti saada.“
Rain Soosaar

Tuleb inimesi idast ja läänest, põhjast ja lõunast, ja nad istuvad lauas Jumala riigis. (Lk 13:29)