Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Võimete kohaselt ja vajaduste järgi

12.09.2012 | | Rubriik: Jutlus

Mooses vastas neile: «See on leib, mida Issand annab teile süüa. Issand käskis nõnda: Igaüks kogugu sellest niipalju, kui ta sööb, kann iga pea kohta, vastavalt teie hingede arvule; igaüks võtku nende jaoks, kes tema telgis on!» Ja Iisraeli lapsed tegid nõnda, ja nad kogusid, üks rohkem ja teine vähem. Aga kui nad mõõtsid kannuga, siis ei olnud ülearu sellel, kes oli kogunud rohkem, ega tundnud puudust see, kes oli kogunud vähem; igaüks oli kogunud nõnda palju, kui ta sõi. Ja Mooses ütles neile: «Ükski ärgu jätku sellest midagi homseks!»2Ms 16:15b–19

Tänane Vana Testamendi lugu on armas jutustus sellest, kuidas tühja kõhtu kannatavad lapsed pahuraks muutuvad ning kuidas hea ja hoolitsev Jumal laseb taevamannal tulla neile toiduseks. Kõik lapsed saavad kõhu täis ja nii nelikümmend aastat järjest. Seda lugu saab nüüd vaadelda vähemalt neljast perspektiivist: tervishoidlikust, moraliseerivast, kirikupoliitilisest ja teoloogilisest.
Väike laps oskab oma söömisvajadust üpris hästi tajuda. Tänane täiskasvanud õhtumaalane sööb aga enamasti üle, kui talle selline võimalus anda. Kõhutäieks piisab maotäiest ja magu on umbes nii suur, kui kaks kumerdatud peopesa kokku panna. Dr Lihtmaa nentis 30 aastat tagasi Suure-Jaani keskkoolis peetud loengus, et sellest toidust, mida inimene sööb, saaks veel üks inimene söönuks. Õhtumaalane aga tüseneb ning ülekaalu ei aja mitte ainult vähene liikumine, vaid eelkõige liialt suur kogus süsivesikuid. Rasvade lagundamisele kulub nii palju energiat, et pekk paksuks ei tee, süsivesikud, eriti kiired süsivesikud, näiteks rafineeritud suhkrust või nisujahust, aga küll.
Kui nüüd mõtelda, et Iisraeli laste kõrbemanna oli tamariskipuul elavate kaht liiki kooriktäide eritis ehk meesarnased tilgad, mis endas ohtralt glükoosi ja fruktoosi sisaldasid ning kuivades mannataoliseks puruks muutusid, siis oli ju väga hea, et sellist magusat kraami polnud võimalik suuremas koguses tallele panna. Rahvas oleks ennast rasva söönud ja haigeks jäänud. Mis Jumal teeb, on ikka hea.
Tänase kirjakoha puhul on mingil põhjusel kõrvale jäetud see teine põnev pool, mis kajastab inimeste tegutsemist vastusena Jumala mannaimele. Nimelt on inimestele öeldud, et nad koguksid endale päevase toiduse ega jätaks seda järgmiseks päevaks. Aga mõned ikka jätavad, murelikud ja samas meie mõistes ettenägelikud. Võib ju juhtuda, et homme ei ole mannat. Teised jälle lähevad sabatipäevalgi välja leivale. Siin võiks rääkida sõnakuulekusest ja ustavusest Jumala sõnale, seega saaks moraliseeriv perspektiiv kenasti valgustatud. Seda teist poolt meile aga tänaseks lugeda ei ole antud, seega sellest rohkem ei räägi.
Kirikupoliitilisest perspektiivist vaadates on tänase kirjakoha puhul tegemist koguduse identiteeti loova ning juhtkonna positsioone kindlustava tekstiga. Edeni teoloogilise seminari Uue Testamendi professor Deborah Krause osutab, et selliseid lugusid tuleks vaadelda teatava ettevaatlikkuse ja kriitikameelega, sest need kajastavad kehtivaid võimupiire ja jõujooni koguduses, väljendades lihtliikmetele seda, kes nad on ja mida peavad tegema, et olla kiiduväärsed. Mannaloo puhul selgub, et koguduse juhid on ustavad Jumalale ja head juhid kogudusele. Koguduse lihtliikmed aga on olnud sõnakuulmatud ja neile on kindlasti vaja tugevat juhti. Seega peaks loo kuulajatele olema selge, et oma juhte ja reegleid peab järgima, siis ongi hästi.
Teoloogilisest perspektiivist on tänane lugu täis sõnulseletamatut inimlikku ebaõiglust, sest Jumal annab piisavalt süüa nii heale kui halvale. Kõhu said täis need, kes nurisesid ja Jumala juhtimise kahtluse alla seadsid. Kõhu said täis needki, kes püüdsid mannat koguda sabatipäeval, samuti need, kes püüdsid koguda varusid, usaldamata seda, et neile iga päev jälle uuesti antakse kätte vajalik päevane leib. Ilma ei jäänud keegi. Liiga palju ei saanud ka keegi. Igaühelt nõuti leivakogumist vastavalt tema võimetele ning igaüks sai mannat vastavalt oma vajadusele. Niisiis on see vuttide ja manna lugu Jahve armust, mis laseb kõigile tulla osaks seda, mida nood vajavad.
Meie maailm selline ei ole. Siin tuleb varusid koguda sammastesse ja sukasäärdegi. Mure homse päeva leiva pärast ei kao ning kui peakski tulema lotovõit, siis on jälle häda, kuhu süllekukkunud raha panna, et see ikka alles jääks ja kasvaks, sest äkki … Ja siis on tore, et meil on lugeda lugu selle kohta, kuidas Jahve arvab heaks kõiki inimesi toita pikalt ja põhjalikult ja parajal määral. On vähemalt midagi, mis viitab teistsuguse olemise võimalustele. Inimese käes pole tööle hakanud põhimõte «igaühelt tema võimete kohaselt, igaühele tema vajaduste järgi», aga mis inimesele on võimatu, on Jumalale ometi võimalik. Ja see on ju tore.

 

 

 

 

Allan Kährik,
õpetaja

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)