Esileht » Arvamused » Kolumn »

Võimete areng ilma andekuse kiituseta

20.03.2013 | | Rubriik: Kolumn

Pikaajalisest pühendunud sammsammulisest ja vaevarikkast võimete ja oskuste arengust ei ole moes rääkida. Ent sedalaadi jutust on oluliselt rohkem kasu kui ennast ja teisi petvast andekuse kultusest, mis väljendub «andekateks sündinutes» justkui kiirelt, ilma vaeva ja pingutuseta.
Lugesin hiljuti Carol S. Dwecki raamatust «Mindset» (meelte hoiak, meelelaad), et IQ-teste ei mõeldud välja mitte selleks, et jaotada inimesi andekamateks ja andetuteks või et igaüks meist saaks määratleda, kuivõrd andekad või andetud me teistega võrreldes oleme. Vastupidi, IQ-test mõeldi välja selleks, et aidata meil kõigil mõista, kus me oma võimetega oleme ning et me saaks sealt, kus oleme, edasi areneda.
IQ-testist võib mõelda kui kaalust, mis annab üsna objektiivselt märku sellest, millises seisus me oleme. Ent kui hetkelist kaalunäitu väga tõsiselt ja isiklikult võtta, siis võime halva enesehinnangu vältimiseks tunda end turvalisemalt ennast üldse mitte kaaludes. Dwecki õpetust järgides võiksime aga regulaarselt oma kehakaalu mõõta sellise meele ja hoiakuga, et kaal ei ole mitte selleks, et tuvastada kord ja igaveseks, kes meist on paks ja kes on peen, vaid selleks, et näha, kas ma olen täna paksem või peenem kui eile (ehk millises suunas ma liigun ning millises seisus ma objektiivselt ja kriitiliselt võttes täna olen).
Ei ole midagi valesti, kui sihikindlalt pühendudagi vaid oma võimete arengule ning seda võimalikult objektiivselt ja kriitiliselt. Ebaõnnestumisi ja puudujääke ei tasu eirata «ma olen võimekas» või «ma tean, et ma suudan» mantraid korrates, kedagi teist või halba ilma süüdistades või üleüldse üritamisest loobudes. Kõigepealt tasub püüda objektiivselt aru saada, mis õnnestumisest ja edust puudu jäi. Seejärel on mõttekas arendada oma nõrgemaid oskusi, vigadest õppida ning teha järgmine kord paremini.
Dweck ei soovita ka õpetajatel, koolitajatel, lastevanematel või organisatsioonide juhtidel iga hinna eest ja alati jagada õppuritele, lastele või kolleegidele tunnustust vormis «oled tubli» või «oled andekas». Iseäranis võimete arendamise motivatsiooni pärssiv on see juhtudel, kui võimeid pole tõsiselt proovile pandudki.
Ent head ei tee andekuse kiitmine ka juhtudel, kui inimesed on tõesti olnud tublid. Viimasel puhul soovitab psühholoogilist autor tunnustada tehtud tööd ja nähtud vaeva ning innustada võimeid edasi arendama. Las töö ise kiidab tegijat.
Paljude näidete seas, kellega Dweck oma sõnumit ilmestab, on ka viimaste kümnendite parimaks korvpalluriks peetav Michael Jordan, kes nooruses jäeti noorteklassi võistkonnast välja ning kelle esimene üritus saada Põhja-Carolina ülikooli võistkonda ebaõnnestus. Tema hilisemat karjääri teades võime ju mõelda, et küllap olid siis asjatundmatud treenerid, kes ei suutnud tulevast talenti ära tunda. Tegelikkus oli aga vastupidine. Jordan ei olnudki noorena talent.
Võistkonnast välja jäänud Jordan käis iga koolipäeva eel kell kuus hommikul palliplatsil viskeid harjutamas. Jõudnud lõpuks Põhja-Carolina ülikooli võistkonda, lihvis ta lakkamatult oma kaitsemängu, pallikäsitsust ja viskeid. Kui võistkond kaotas hooaja viimase mängu, leidis treener Jordani järgmisel päeval üksinda palliplatsil harjutamas. Treeneri imestusele reageeriv sportlane ütles, et valmistub järgmiseks hooajaks …
Jordani nähtud vaev oma oskuste arendamisel ja lihvimisel oli tohutu. Oma karjääri tipus võttis ta aja maha ning mängis ühe hooaja pesapalli. Ebaõnnestunult. Kui ta korvpalli naasis, ebaõnnestus tema koduklubi Chicago Bullsi hooaeg.
Olukorda objektiivselt hindav Jordan möönis: «Ei ole nii, et loobud mõneks ajaks ning siis tuled tagasi ja oled sama hea kui varem. Ma pean olema füüsiliselt ja vaimselt palju paremas vormis.» Ta sai aru, kus olid puudujäägid, ning nägi vaeva nende parandamisega. Ja Bulls võitis NBA tiitlid kolm hooaega järjest.
Muusikakoolis kirjutab klaveriõpetaja lapse päevikusse punaselt ja hüüumärkidega kas halbu hindeid või märkuse «kodutöö tegemata», kui laps pole kodus harjutanud. Kui kodutöö hästi tehtud, kestab õpetaja hinnang «väga hea» vaid hetke. Hetkelisele tunnustusele järgneb kohe järgmine ülesanne, mis nõuab taas iseseisvat tööd ja vaeva oma võimete arendamise teel.
Me ei ole muusikakoolis. Meil ei ole sellist õpetajat, kes meid kättpidi edasi viiks. Meil ei jää muud üle, kui olla ise enda õpetaja ja allutada end iseenda loodud distsipliinile. Enda ja teiste «andekuse jutumäng» ei nõua vaeva ega distsipliini, kuid ei vii meid ka edasi.

 

 

 

 

Alar Kilp,
Eesti Kiriku kolumnist

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)