Esileht » Arvamused » Arvamus »

Teiste jaoks olemas olles

10.04.2013 | | Rubriik: Arvamus

Inimene on nii loodud, et vajab enda kõrvale kedagi, kes hoolib, toetab ja mõistab, kedagi, kes on lihtsalt olemas ja kelle jaoks olemas olla. Eriti olulised on lähisuhted haige või vana inimese jaoks. Põdura ja viletsana on enesetunne nagunii sant, ja kui siis hooldaja näol on tegu kellegagi, kes lihtsalt peseb ja kasib, söödab-joodab, oma hoolealusest õieti hoolimata ja temast lugu pidamata, tunneb haige end veel viletsamini.
Kui hooldatava ja hooldaja suhted on soojad ja lugupidavad, on kummalgi mugavam olla ja kergem toime tulla paljude ebameeldivategi protseduuridega, mis tihti paratamatult haiguse-vanadusega kaasnevad. Enamasti ongi kergem nende hooldust vajavate eakate inimeste elu, kelle kõrval on abistajana keegi hoolivast lähiringist: abikaasa, lapsed, lapselapsed, sõbrad.
Hädasolija jaoks on olukorda leevendav, kui kõik hädavajalik on tehtud, puutugu see siis koristamisse, poes käimisse, rohtude muretsemisse või igapäevasesse hügieeni. Vähemalt sama tähtis on aga hooldaja toetav ja mõistev suhtumine. Peale musta lina vahetamise ja tühja joogikruusi täitmise tuleks kindlasti olla tähelepanelik hooldust vajava inimese meeleolude vastu. Märgates teise murelikkust, tujutust, nutust olekut vms, tuleks näidata oma valmidust võtta aega kuulamiseks. Rääkides muretseja mõte selgineb, ärevus ja pinge alanevad, nii on rohkem jaksu toime tulla olukorraga, kus parajasti ollakse.
Kahjuks on hästi tavaline, et kuulamise asemel hakatakse hädasolijale kergesti nõu andma (aga ära mõtle sellele!), teda lohutama (no ega see asi nii hull ka ole!) või tema mõtteid ümber lükkama (ei sure sa midagi ära!).
Kui me kuulamise asemel probleemi ja sellega kaasnevaid tugevaid tundeid vähendama asume, tajub inimene, et temast ei saada aru, et tema tundeid ei peeta oluliseks. Mõistmatust on valus taluda ja tihti lõpetab sel viisil koheldud inimene üldse oma mõtete jagamise. On päris kibe kogemus haige ja abituna olla keegi, kellest ei püütagi aru saada.
Tihti peetakse just nõustamist-lohutamist hea kuulaja oskusteks, ent kui kuulaja tajub teise probleemi, siis on kõige olulisem teisest aru saada ja see arusaam ka teiseni viia (sa mõtled iga päev, kuidas teistele vähem tüli teha; sulle tundub, et oled meid oma haigusega väga ära tüüdanud; sulle teevad hirmu mõtted surmast).
Isegi kui kuulaja rääkijast õigesti aru ei saa, saab rääkija ju kohe oma mõtet täpsustada. Kui põdur vanainimene tajub, et temast tõesti püütakse aru saada, et ollakse valmis võtma aega tema mõtetesse-tunnetesse süvenemiseks, on tema meeleolu rahulikum. Rahulik meel toob aga alati kaasa ka kehalise rahunemise.
Vahel on haigel ja hooldajal vaja üheskoos mõni oluline otsus vastu võtta, siingi on tarvis tähelepanelikult kuulata, aga ka toetada, sest vanemal inimesel on julgem elutähtsaid otsuseid teha nooremate ja hakkajamate otsusekindlusele ja tegutsemisjulgusele toetudes. Juhtub, et abistajad ei saa aru, mis üldse vanainimese tegelik probleem on – ja see ei pruugi ilma hädasolijat kuulamata ilmnedagi, sest tihti eksponeerib inimene esimesena seda muret, millest on lihtsam rääkida.
Abivajaja abistatus on oluline. Ülimalt tähtis on aga seegi, et hooldaja tööd tegeval inimesel oleks oma toetuspunkt: võimalus kellegagi oma muresid jagada. Saab palju leevendust ja kasu, kui hooldajad isekeskis oma probleeme ja edusamme arutada saavad, ammutades neist jutuajamistest ka nippe ja ideid erinevate olukordade lahendamiseks oma töös.
Kõik nende erialade esindajad, kes tihedasti teiste inimeste muredega kokku puutuvad, peavad eriti hästi hoolitsema iseenda korrasoleku eest, sest sel, kes ise endaga hädas, on väga raske toetada teist. Vanainimeste ja haigete hooldajad on mõistagi enamasti mitte professionaalsed hooldajad, vaid lihtsalt inimesed, kes on võtnud selle ülesande enda õlule kas vabatahtlikult või ka olude sunnil. Siiski peaks iga inimene andma endale aru oma jõuvarudest ja nende taastamise võimalustest, sest keegi ei jõua vaid anda ja anda, on vaja oskust ja teadlikkust, et endale hõlpu anda.
Vahel võrreldakse mõnda abistava töö tegijat kausiga, kuhu mahub tohutu palju muret, valu, probleeme, pisaraid … Mõnes mõttes see ongi nii. Kuid kindlasti peab igal aitajal olema tarkust seda kaussi regulaarselt tühjendada – et sellesse mitte uppuda –, nagu ka vahetegemise oskust enda ja teise probleemi vahel. Ilma empaatiata ei saa kedagi toetada, ent kogu teise valu enda sisse võttes võime ise abivajajaks muutuda.
Meelike Saarna

 

 
Meelike Saarna,
pereterapeut

Kõikide silmad ootavad Sind ja Sina annad neile nende roa omal ajal. (Ps 145:15)