Esileht » Arvamused » Arvamus »

Võime imestamiseks

29.05.2002 | | Rubriik: Arvamus, Kolumn

Jostein Gaardeni raamat «Sofie maailm» algab toreda tõdemusega, et inimesed ei oska enam imestada ja kuna nad on selle võime minetanud, siis pole lootust, et nad kunagi hakkavad tundma huvi filosoofia vastu.
Ja mitte ainult filosoofia, vaid ka eksistentsiaalsete küsimuste, näiteks nagu kust me tuleme, kas Jumal on olemas, mis oli enne Jumalat jne esitamise vastu. Triviaalne, kas pole? Eriti kristlastele, kes kultuursete inimestena peavad neid teemasid iseenesestmõistetavateks. Paraku isegi niivõrd loomulikeks, et oleme kohati libisenud samasse mõnusasse lohukesse olemise pinnal kui need, kes ei oskagi neid küsimusi esitada.
Seega on viimane aeg enese käest küsima hakata lihtsaid küsimusi, näiteks miks inimesed ei käi kirikus, kas sport on asendanud religioossed liturgiad, kas Jumalat saab kuulutada nii, et see kaasaegsetele inimestele kohale jõuaks ja äratundmist tekitaks.
Samasse küsimusteringi tuleb paigutada traditsionaalse kiriku ja Interneti piiramatu võimaluste sümbioosi, mille vahendusel Delfi stammkommentaatorid Irvikkass, Cafferlover, Lehvike või teised avaldavad oma mõtteid Jumalast, usulisest sallimatusest või religioossest tolerantsusest. Ka nemad imestavad.
Omal moel näiteks mõne isiku piiratud kujutlusvõime üle, millega määratletakse määratlematuid nähtusi. Kui te mind ei usu, siis tasub vaadata Delfi kommentaaride leheküljelt artiklite top’i kommentaaride arvu ja näete, et esikümnest seitse käsitlevad usutemaatikat ning üle poole neist on kirjutanud Eesti Kiriku autor Toomas Jürgenstein. Siinkirjutaja on jäänud auväärsele üheteistkümnendale kohale ja sedagi pseudonüümi taha varjudes.
See annab mõningast äratundmist küsimusele, kuidas kuulutada Jumalat. Ehk kui parafraseerida Väikest Printsi: ma loen sõnu, sõnu, sõnu… Kuid sõnade taga on alati mitmepalgeline tähendus ning kui diskussioonipartner sukeldub mikromaailma fraktaalide, aatomite või geenide tasandile, siis ei tasu ennast sellest heidutada lasta, vaid ikka küsida – miks?
Sest kuigi tundub, et kaasaegne maailm on heitnud vääramatu väljakutse kiriklikele tõdedele, siis see pole nii. Ja seda lihtsal põhjusel – kui mikromaailma füüsikalistele tõepärasustele tuginevale väitlejale esitada küsimusi asjade algpõhjusest, siis ühel hetkel jõuab ka tema empiirilise maailma piirideni, millest väljapoole saab viidata vaid poeetilise keele abil.
Sellisesse punkti jõudnud isik on täpselt sama eksistentsiaalse küsimuse ees kui usulise veendumusega varustatud kirikuskäija – mis oli enne olemist ja kas Jumalal on piirid. Ja sellisesse punkti jõudnuna võidab see, kelle silmad jäävad särama, kui üle tema huulte libiseb taas kord küsimus – miks?
Jaan Tepp

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)