Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Võime eladagi üksnes Jumala armust ja abiga

22.02.2017 | | Rubriik: Jutlus

Jh 12:25–33
Tänane kirjakoht lubab heita pilgu Jeesuse Jeruusalemma tulekule palmipuudepühal ja sellele järgnevatele sündmustele. Aastast aastasse on meie tähelepanu kinnitunud piduliku rongkäigu hingeülendavasse sündmustikku.
Jeesuse olemus, Jumala tahtega arvestamise sügavus saab ilmsiks alles pärast palmipuudepüha ringkäiku: tema kuningaks olemise kõrvalpildina. Jeesuselt oodati, et tema kuninglik väljakutse tagaks juutidele poliitilise võidu, ilmaliku rahu ja tasakaalu. Maailmas pole selles osas midagi muutunud, siiani toimuvad jumalariigi tõelised sündmused mõttetu sagina taustana.
Jeesus on üksi ja ahastuses keset rahvahulka ning mõtleb oma peatsele hukkamisele. Ometi ei ole ta loobunud õpetamast neid, kes teda pisutki kuulavad: kes oma elu vihkab selles maailmas, hoiab selle igaveseks eluks, kes aga armastab, kaotab selle. See on tõde, millega peab suur osa kristlasi arvestama. Jeesuse järgijatel võib olla õpetajaga sama saatus. Meilt ei oodata, et armastus, õnn ja maailma ilu oleksid tarbetud ning keelatud ja meil tuleks sellest loobuda.
Järgmises peatükis ütleb Issand: „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist“ (Jh 13:34). Nii on ristiinimese õnn olla oma elus hoitud armastuses, kuid meilt oodatakse otsustavust, kui tuleb teha valik: kuidas elada või kas vajadusel Kristuse nimel surra. Inimkonda on ikka pandud selliseid otsuseid tegema. Ka nüüd. Minu põlvkond ja pärast meid sündinud on Euroopas ja siin Maarjamaal olnud kurjemast kurjast hoitud. Paljud rahvad aga mitte. Seepärast me ei oskagi alati ette kujutada, mida elu Kristuses endaga kaasa tuua võib. Ometi on meil alati valikuvabadus, kas olla igavese elu osaduses Kristusega või leida teistsugune elamise lahendus.
Jeesus kõneleb, et neil, kes teda tões ja vaimus järgivad, võib olla samasugune saatus nagu temal. Kristuse nime pärast on inimesi surmatud. Neist on saanud märtrid ja neile on pühendatud kirikuid. Tuhandetest ei mäletata aga nägu ega nimegi. Sellele mõeldes teevad nõutuks tänapäeva heaolu- ja kultuuriühiskonnas vaimulike või kirik­like institutsioonide otsused, mida nimetatakse tolerantseteks. Kahel toolil istumise „kunst“ avaldub aina enam ka meie maal. See, mida kunagi peeti patuks, on saanud elamise normiks.
Kas on võimalik selles maailmapildis sobituda sõnumisse, millest Kristus kõneleb?
Kui olin noor õpetaja, küsis üks inimene minult, kas oleksin valmis Kristuse nimel surema,  tema teeks seda küll. See küsimus tegi mind murelikuks. Muretsen praeguseni. Veel enam, kardan sellele vastata, sest õiget vastust tohin anda vaid Jumala armust ja abiga. Nii, nagu võime eladagi üksnes Jumala armust ja abiga. Eksime palju väiksemate asjade puhul kui Kristuse tunnistamise hirm. Kartusest või enda kasuks.
Lõhkusin lapsepõlves teeklaasi ega julgenud seda vanematele tunnistada. Ajasin juhtunu kaheaastase õe süüks. Mul oli valus vaadata, kuidas õelt aru päriti. Ka laps, kes võõra süü enda kanda võttis, oli õnnetu. Räägin seda lugu sageli lastele, et nad võiksid minu patust õppida.
Aastaid hiljem, kui õde selle üle vaid itsitab, ei lähe juhtunu minul meelest. Kas ei ole ka Kristuse tunnistamisel vahel joogiklaasi väärtus? Olgu Jumal armuline meile, aga eriti neile, kes meie pärast iga päev kannatavad. Ma ei tea, kas naine, kes minult Kristuse eest suremise kohta küsis, saaks lubatuga hakkama. Loodan, et tal ei tule kunagi sellist valikut teha. Mina tean vaid seda, et ma Jumala armuta midagi ei või.
Saginas, kus rahvas Jeesusele kuningavõimu kuulutas, jäi paljudele kõrvaliseks Kristus ise, kes kartis ja kannatas oma järgnevate päevade pärast. Kristus ahastas: „Mu hing on heidutatud.“ Ta ei tea, mida öelda või kas paluda, et see koorem temalt võetaks. Veel teinegi kord Ketsemani aias kirjeldatakse meile kannatava Kristuse palvet: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust!“(Mt 26:39a).
Jeesus jääb püsima oma ustavuses Jumala ja inimese vahelise lepituse täideviijana, ohverdatavana, et inimene oma eksimiste suuruses seda mõistaks. „Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nagu sina,“ (Mt 26:39b) palvetab Jeesus ja usaldab oma maailma sündimise ülesande Isa kätte. Miks Jumalal seda vaja oli? Hoopis inimesel oli seda vaja. Ja et see inimesele mõistatavam oleks, palub Jeesus Isa, et see oma nime kirgastaks ja rahvale mõistetavaks teeks.
Vastus „Ma olen kirgastanud ja kirgastan veel“ kinnitab, et Kristus ei pidanud oma kannatusteteekonnal üksi olema, Jumal-Isa saatis teda igal sammul. See oligi põhjus, miks Jee­sus Isa taevas jäägitult usaldas. See kinnitus on nende kahe usalduse lugu. Samasuguses ennastohverdavas usalduses kinnitab taevane Isa oma poega Issandat Kristust. Ta teeb midagi nii suurt meie pärast, et lubab meie eest oma poja. Selle Isa ja Poja ühtsuse pärast on meil luba jõuda sinna, kus on nemad. Ja kus on nemad, pole kurjust. Aamen.

NirgiMargit_sept2016

 

 

 

 
Margit Nirgi,
Haljala koguduse õpetaja

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)