Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Võimatuselt kergusele

09.03.2007 | | Rubriik: Jutlus

Meie Isa palves palume muu hulgas: «Ära saada meid kiusatusse…» Martin Luther, seletades seda palvet Väikeses katekismuses, alustab: «Jumal ei kiusa küll kedagi…» Jah, nõnda peaksime tõepoolest uskuma – ning ometigi võib inimesele aeg-ajalt tunduda, et Jumal kiusab teda. Milles see avaldub? Vahest kõige selgemini just mõnes esmapilgul võimatuna näivas ülesandes, mille taevaselt Isalt saame.

Jr 20:7–11a(11b–13)

Meie Isa palves palume muu hulgas: «Ära saada meid kiusatusse…» Martin Luther, seletades seda palvet Väikeses katekismuses, alustab: «Jumal ei kiusa küll kedagi…» Jah, nõnda peaksime tõepoolest uskuma – ning ometigi võib inimesele aeg-ajalt tunduda, et Jumal kiusab teda. Milles see avaldub? Vahest kõige selgemini just mõnes esmapilgul võimatuna näivas ülesandes, mille taevaselt Isalt saame.

Selliseid näiteid leidub Piiblis mitu, üks tuntumaid on ehk prohvet Joona lugu. Temagi kuulis Jumala väljakutset ja asus selle eest kohe põgenema. Saame lugejatena üksnes imestada, mida kõike Jumal oli valmis tegema, et ainult sellelt väriseva südamega mehelt saada, mida Ta tahtis. Joona nimel raputatakse loodusvägesid ning pannakse ohtu terve laevatäis mehi. Miks Jumal küll inimest niimoodi kiusab? Või kas pole see siis kiuslikkus, et Looja, kelle valduses on terved rahvad ja kuningriigid, ei suvatse valida endale mõnd teist hääletoru, vaid püsib visalt ühe argpüksi kannul?

Pole muidugi juhuslik, et taolised «kiusulood» esinevad peamiselt just prohvetite elukäigus. Kohati jääb mulje, et hingeline lõhestatus kuulubki olemuslikult prohvetluse ja prohveti kuju juurde. Midagi sarnast märkame ka tänase jutluse kirjakohas. Jeremija pidi oma rahvale kuulutama hirmu ja armu, aga kuna hirmukuulutus käis kõige ees, siis muutusid prohveti sõnad kuulajaile talumatuks. Inimese loomuses on juba kord, et ta parema meelega võtab vastu häid sõnumeid, kiitust jne. Seda paraku isegi siis, kui positiivsuseks pole tegelikult mingit põhjust. Taolist hädaohtlikku kalduvust silmas pidades kirjutas apostel Paulus: «Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu» (2Tm 4:3).

Jeremija koges, et Jumala kuulutus mitte ei parandanud rahva olukorda, vaid muutis selle veel rängemaks. Prohveti sõnad tõukasid kuuljad veelgi sügavamale porri ning vastuseis tõele süvenes. Olen korduvalt leidnud end imestamas, kuidas on nõnda kujunenud, et meie, inimesed, olles Jumala kätetöö, tunneme oma Looja vastu ometi nii suurt põlgust ja püüame Tema eest viimase võimaluseni põgeneda?! See tundub sama uskumatu ja absurdne kui põlgus päikesevalguse, hapniku või südametegevuse suhtes. Kummatigi on viha Jumala, Elu Allika vastu paljudele otsekui loomupärane ja ainumõeldav. Selle vastuseisu surve on kohati nii tugev ja valdav, et isegi prohvet peab kibedalt taganema. «Ma ei taha enam mõtelda Tema peale ega rääkida Tema nimel!» hüüab ta oma sügavas ahastuses. Näeme, kuidas Issanda sõnad ei rõhunud mitte üksnes patust rahvast, vaid koormasid ja vaevasid ka kuulutajat ennast. Tal oleks kergem vaikida ning lüüa käega sellele lootusetuna tunduvale missioonile!

Uskmatuse ja jumalatuse jõud näib mõnikord tõepoolest raudse seinana. Ometi eksisteerib veel üks vägi, millega jumalapõlgusel tuleb silmitsi seista. Jeremija kirjeldab seda väge ületamatu täpsusega: «Aga kui ma mõtlesin: ma ei taha enam /…/ siis oli mu südames nagu põletav tuli, suletud mu luudesse-kontidesse! Ma nägin vaeva, et seda taluda, aga ma ei suutnud!» Prohveti sees avaldub teine jõud – Issanda käsivarre ramm –, mis osutub tugevamaks mistahes välisest survest. Tema isegi püüab selle väega võidelda, ent nii nagu sõnakuulmatu Joona visati veemöllu, nii langeb Jeremija süda Jumala lõõmavasse tulle. Prohvet ei suuda seda taluda, vaid jätkab kuulekana talle määratud teed. «Issand on minuga nagu võimas kangelane; seepärast komistavad mu jälitajad ega suuda midagi!»

Head sõbrad! Prohvetlus võib tunduda meile mõnevõrra kauge teemana. Tavaline inimene jääks sellest nagu hoopis kõrvale. Aga kes prohvet siis õigupoolest on? Kuidas kirjeldada tema peaülesannet? Prohvet on eelkõige KUULUTAJA. Ta edastab Jumala mõtteid, Tema püha sõnumit inimestele. Kui me nüüd prohveti kuju sedamoodi vaatleme, siis korraga näeme, et alates Jeesusest Kristusest laieneb prohveti kuulutusülesanne kõikidele, keda Jumala Vaim on kõnetanud. Igal kristlasel lasub väljakutse anda elav tunnistus oma Issandast, sest vaid sedasi saab Jumala valgus kanduda kõikjale maailma.

Me ei salga, et Kristuse kuulutamine jumalatus maailmas pole alati kerge. Selle juures võib mõnigi kuulutaja tunda end sarnaselt Jeremijale: ma ei taha enam! Ülesanne näib võimatuna. Ja siiski, Vana Testamendi prohveti ning evangeeliumikuulutaja vahel leidub otsustav erinevus. Jeremija tegi rahvale esmalt teatavaks Jumala hävitusplaani, Jeesusest haaratud inimene aga edastab teate ELUST. «Jumal ei ole ju läkitanud oma Poega maailma, et Ta kohut mõistaks maailma üle, vaid et maailm Tema läbi päästetaks» (Jh 3:17).

Niisugune rõhuasetuste ümberpaiknemine toob kuulutaja ellu hoopis teise lähtekoha. Me ei tohiks kunagi unustada, et evangeelium tähendab tõlkes rõõmusõnumit. Tõsi, ka rõõm sunnib ja kohustab, ent see on armastuse sund ning vaimustuse vägi. Küllap pidasid apostlid Johannes ja Peetrus silmas just seda rõõmsat sundi, kui nad kohtu ees seistes üksmeelselt tunnistasid: «Otsustage ise: kas Jumala ees on õige kuulata teid rohkem kui Jumalat? Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud» (Ap 4:19–20).

Palvetagem käesoleval paastu- ja kannatusajal, et Jeesuse ristisurm ja ülestõusmine muutuksid meiegi sees vastupandamatuks rõõmutuleks, mida meil on võimatu mitte jagada. Hirmust ja ebakindlusest saab siis kindlameelne söakus, «kiusavast» Jumalast julgustav Isa ning võimetuks aheldatud suu vabaneb sõnakergusele. Aamen.

Marek Roots, Häädemeeste koguduse õpetaja
(teenib praegu Toronto Peetri koguduses)

See käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda. (1Jh 4:21)