Võimatuse võimalikkus

1Ms 15:1–6
Piibli alglood võluvad oma lihtsuse ja samas vaevu hoomatava sügavusega. Lugu Jumala sõbrast Aabrahamist ei ole selles osas erinev. Mehe esialgne nimi Aabram tähendab heebrea keeles «kõrge isa». Lisasilp tema uues nimes Aabraham viitab Jumalale ning Jumalaga sõlmitud lepingule. Aabraham on kohtumispaigaks kolmele maailmareligioonile – nii judaism, kristlus kui ka islam peavad temast lugu kui usuisast. Selleks on ka põhjust, sest Aabrahami lugu selgitab meile, mis on usk ja mida tähendab uskuda. Aabrahami lugu on usu lugu.
See on lugu täis tõotusi ja uueks saamist. Aabrahamis saab uue alguse see hea töö, mida Jumal alustas Loomise aias ja mis jäi katki pattulangemises – Aabrahamiga hakkab Jumal looma rahvast, kes kannaks Tema elu, armu ja tõotusi maailmas.
Issanda pöördumine algab julgustusega: «Ära karda, Aabram! Mina olen sulle kilbiks. Sinu tasu on väga suur!» Hirm on üks surmavarjude maailma ängistavaid ande. Jumal on aga elu Looja ja julgustuse tooja – selleks, et uskuda, loota ja armastada, kutsub pühakiri meid ennekõike astuma välja hirmust, Jumala armastuse sisse.
Aabraham uskus Issandat ning see arvati temale õiguseks. Mida see tähendab? Usk ei ole lihtsalt teatud asjade tõeks pidamine, usu kõige põhilisem piibellik tähendus, tähtsus ja väärtus on pattulangemise vaimuliku dünaamika ümberpööramine. Aadam ja Eeva kahtlesid Jumala headuses ning haarasid keelatud vilja järele, Aabraham uskus Jumala headust ning lasi Jumalal valitseda. Usk tähendab niisiis palju enamat kui mingite põhimõtete tõeks pidamist – usk on oma elu usaldamine Jumala kätesse.
Kirikuisa Augustinus kinnitab, et patt tähendab enese poole kaldu olemist – incurvatus in se (ld k). Teisi sõnu on see usu puudus. Pattulangemise loos kaotab inimene usu ja usalduse, soovides selle asemel ise kontrollida olukorda. Enese keskseks seadmine ja Jumalast kõrgemaks tõstmine – see ongi patu juur.
Loomise aed oli lopsakas, viljakas paik, ka inimesele oli antud käsk olla viljakas. Tähendamissõnade keeles viitavad füüsilised asjad vaimulikele. On olemas füüsiline viljakus ja füüsiline viljatus. Mõlemad võivad olla anniks ja teejuhiks vaimuliku viljakuse juurde, sest see on vili, mis tõeliselt loeb. Apostel Paulus kirjeldab usust lähtuvat Vaimu vilja üheksaosalise kobarana: armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, headus, ustavus, tasadus ja enesevalitsus.
Eedeni lugu lõppes sellega, et inimene valis usalduse asemel kahtluse, osaduse asemel kontrolli ning tulemuseks kaotas oma vaimuliku viljakuse Jumalas. Aabrahami loos võtab Jumal nüüd lastetu mehe käekõrvale ning tõotab talle uut viljakust: «Vaata nüüd taeva poole ja loe tähti, kui sa suudad neid lugeda! Nõnda saab olema sinu sugu!»
Vanatestamentlikus maailmas olid järeltulijad üliolulised. Lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed kindlustasid selle, et sinu nimi läheb edasi, et sind mäletatakse. Just järeltulijad olid inimese edu ja õnne mõõt. Aabraham oli aga juba vana mees, ka tema naine Saara oli eakas, ammu sünnitamiseast väljas. Kõigele vaatamata tõotab Jumal Aabrahamile rikkalikku viljakust ning ehkki mees ei näe ega suuda endale ettegi kujutada, kust või kuidas see peaks tulema, ta usub ja usaldab Issanda tõotust. Nõndasamuti nagu siis, kui Jumal kutsus ta välja kodumaalt, maale, mille Issand pidi näitama, või siis, kui Jumal annab käsu ohverdada oma ainus, armastatud poeg. Võimatud olukorrad on tarkuse kasvulava, just siis liidab usk meid Jumala elu osadusse, mille Aadama langemises kaotasime.
Usk ei tähenda mõistuse puudumist. Meile on antud mõtlemis- ja analüüsivõime otsustamiseks ja valikute tegemiseks. Usk ei vastandu sellele. Küll aga läheb usk edasi sealt, kus mõistus kohtab oma piire. Usk on kirg jõuda sinna, kuhu mõistuse valgus ei ulatu. Ja usk jõuab sinna.
Vaimulikud mõtlejad meilt ja mujalt on astunud Aabrahami jälgedesse, tõdedes, et usk tähendab võimatuse võimalikkust (Baturin), kirge võimatuse järele (Kierkegaard). Teisi sõnu, usk sirutub vaimus kaugemale, kõrgemale ja sügavamale sellest, mis parajasti näib olevat, selle poole, mis tõeliselt ON. Kui maailm kutsub omama rohkem, siis usk juhatab olema rohkem. Usk on uks, mis viib avarasse vaimulikku ruumi. Keegi, kes usub, et midagi enamat ei ole võimalik kui see, mida mina parajasti mõelda, tunda ja mõista oskan, on põhimõtteliselt ateist. Aga ka vastupidi – inimene, kes peab end uskmatuks, aga oma vaimus sirutub selle poole, mis on võimatu ja hoomamatu, ei olegi tegelikult nii usuvõõras, kui ta endast mõelda on armastanud.
Aabrahami usk oli tema kirg võimatuse järele Jumala tõotusi mööda. See arvati temale õiguseks, sest see pööras ümber pattulangemise dünaamika. Kinkigu Issand meilegi siirast ja elavat aabrahamlikku usku ning julgustagu meid meie usunõrkuses, et ka meie võiksime käia oma eluteed Jumala sõbrana ning kanda head vilja. Aamen.

 

 

 

 

Meelis Rosma,
õpetaja, kaitseväekaplan