Võimatu saab võimalikuks

Mis juhtub, kui vastu suve muuta ära kiriku noortepäevade toi­­mumisaeg ja nihutada asukohta paarisaja kilomeetri võrra? 

Vastus on, et sadakond noort leiab selle ikka üles ja jõuab kohale. Vaatamata koroonakriisi põhjustatud ebakindlusele kogunesid 21.–23. augustil Pilistverre noored kristlased üle Eesti. Kui paluti istuda neil, kes on pühapäevakoolis käinud, jäid seisma üksikud. Kui õp Jaak Aus palus püsti tõusta neil, kes vähemalt korra kuus osalevad pühapäevasel jumalateenistusel, oli ka küsija üllatunud – enamik tõusis. Kuigi laagris oli väga erinevaid noori, jäi tunne, nagu osaleksin suure misjonitoimkonna koosolekul. Stereotüübid „tänapäeva noorte“ kohta purunesid eos. Oli au ja eesõigus viibida kolm päeva nende seas. 

Mind liigutas ülistusõhtu Pilistvere kirikus. Rändasin mõt­tes umbes 40 aasta tagusesse aega koos emeriitpeapiiskop Andres Põderiga. Suure-Jaani õpetajana külastas ta Pilist­ve­­ret. Tollane mulje oli masendav – ei vähematki lootust. Pas­toraat oli hunnikus, puud kasvasid peal. Kirik ilma torni­kiiv­ri­ta lagunemise ootel. Tühjenev küla ja hääbuv kogudus. Koha­peal puudus õpetaja. 

Miks küll ei ilmutanud Jumal toona kasvõi paari sekundit sel­lest, mis sünnib samas paigas aastal 2020 – kirikutäis noo­ri Jumalat kiitmas ja ülistamas! Aga ka 40 aastat tagasi tuli ela­da usus. Nii ka täna. Seda rõõmupidu, mis sünnib taevas, ei näidata meile enne, kui oleme oma usurännaku lõpuni käi­nud. 

Noortepäevade teema „Võimatu saab võimalikuks“ kõneles sellest, kuidas patune inimene õndsaks võib saada. Sellest kõneldi jumalateenistustel ja piiblitundides, seminaridel ja väikerühmades. Lootuse küla mehed andsid tunnistuse sellest, kuidas ka kõige pilkasemast patu pimedusest on Jumalal meile näidata väljapääsutee. Meestel oli kaasa võetud jäme kett ja suured tangid, millega iga soovija võis ise keti läbi hammustada ja purustatud lüli kaasa võtta, et püsiks meeles: Jeesus purustab patu ahelad. 

Noorte laulmist saatis bänd, mille tunnustuseks tuleb öel­da, et alles tagantjärele märkasin, et terve laagri jooksul polnud ainsatki kontserti. Noored ise tegid nii head muu­si­kat, et midagi ei jäänud puudu. Vaba lava oli rosinaks pea­lekauba. Ka heli- ja videotehnika ei reetnud tänavuse laagri ka­sinamat eelarvet. Üksnes neljandast päevast tundsid osa­võtjad puudust. Lühema aja tõttu tuli programmist kõrvale jätta traditsiooniline Vembu-Tembu turg, kuid selle asemel lahutas noorte meeli kostüümipidu. 

Suur tänu meeskonnale, vabatahtlikele abilistele, väike­rühma juhtidele, töötubade läbiviijaile ja bändi liikmetele! Aga ennekõike tänu Jumalale, kes hoidis meid nii päikeses kui vihmas. 

Kristjan Luhamets