Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Võimalus eesmärgile jõuda on olemas

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Minge, minge väravaist välja, valmistage rahvale teed, sillutage, sillutage maanteed, puhastage kividest, tõstke rahvaile lipp! Vaata, Issand on kuulutanud maa ääreni: Öelge Siioni tütrele: Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu. Ja neid hüütakse «Pühaks rahvaks», «Issanda lunastatuiks». Ja sind hüütakse «Otsituks», «Linnaks, mis pole maha jäetud».
Js 62:10–12
Leidsin kord koltunud paberil masinakirjas jutlusekatke, millel sellised read:
Kuule mind, Jumal. Ei kordagi elus ei ole ma Sinuga rääkinud, / aga täna tahaksin Sind tervitada. / Sa tead, lapsepõlveaastatest on mulle ikka räägitud, et Sind ei ole … / Ja mina, rumal, uskusin seda. / Sinu loodusse ei ole ma kunagi süvenenud. / Ja vaata, täna öösel ma vaatasin pommi süvendist, / Mille mürsk oli teinud, tähistaevasse, mis oli minu üle. / Ma mõistsin järsku, vaadeldes vilkuvaid tähti, kui karm võib olla pettus. / Ma ei tea, Jumal, kas sirutad mulle. / Aga ma ütlen Sulle ja Sa mõistad mind. / Kas pole imelik, et keset põrgu koledusi mulle avanes valgus ja mina Sinu tunnetasin. // Meid määrati keskööl pealetungile, kuid mul ei ole hirmu: Sa näed kõik. / Signaal …! / Ja mis siis, ma pean minema. Mul ei ole hirmu, mul oli hea olla Sinuga. / Tahan veel öelda, nii kui tead, saab olema lahing äge ja võib-olla juba öösel / ma Sinu uksele koputan. / Kas lubad mul sisse astuda, kui tulen? / Aga näib, et ma nutan, mu Jumal, Sa näed, / minuga juhtus see, ma pimedas sain nägijaks. / Au Jumal …, lähen … ja vist ei tule tagasi, / Kui imelik …, aga nüüd ma surma ei karda.
Aleks Satsepa 1944
(Tõlge vene keelest sõna-sõnalt, riimideta.)
Sõjaõuduste keskel said kirjutajale tõeks Sakarja raamatu 9. peatüki 9. salmi sõnad «Sinu kuningas tuleb alandlikkuses»: «Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja» (Sk 9:9). Pole kahtlust, et tõeks sai rindemehe kohtumine Kristusega, kuningaga, kes tuleb alandlikkuses, täis armastust. Vaatamata ümbritsevale õudusele, vaatamata inimlikule arvamusele tuleb Kristus katkist või lausa puudulikku suhet tervikuks tegema. Pommid ja kuulid ei muutu küll lilleõiteks ning püssitorud lahinguväljal ei löö õitsele, kuid eksinud lambuke on leitud, kadunud poeg on tagasi koju jõudnud. Vähemalt ühe inimese, luuleridade autori jaoks on advendisõnum tõeks saanud.
Moosese raamatu esimesed leheküljed kirjeldavad paradiisiaias toimuvat, mille tagajärjed on siiani valusalt kogetavad. Jumalaks olemise soovist ajendatud tegu külvab veel tänapäevani hävingut ja õudu. Üheks näiteks on hiljutised sündmused Pariisi tänavatel. Hea ja kurja tunda saamine lisab vaid õli hävingu tulle. Paradiisis keelatud puu vilja söömise tagajärgedega heitlev inimsugu näitab läbi teadaoleva ajaloo välja soovi paradiisi seisundisse tagasipöördumiseks. Vähemalt teatav osa sellest soost. Otsides ja katsetades erisuguseid teid, mis viiks eesmärgile. Pärast Jumala Poja inimeseks saamise imet, tema kannatust, surma ning ülestõusmist ongi paradiisiväravad avatud ning igaühel võimalus siseneda.
Kerge on kõnelda paradiisi avatud väravast ning sinna sisenemisest. Teekond sinna aga osutub märgatavalt raskemaks, sageli lausa talumatuks. Aga võimalus eesmärgile jõuda on olemas, sest rada on ette kõnnitud. Jeesus ütleb: «Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.» (Jh 14:6) Jah, see on armastuse tee, sinna või täpsemini öeldes siia, paradiisi. Läbi isetu armastuse. Läbi armastuse suhte. Armastuse, mis ei soovi olla jumalaks, ei suurustele, ei otsi omakasu, ei pea meeles paha, ei tee kellelegi kurja, ei kõnele enese õigusest, rõõmustab ühes tõega.
Kristuse jälgedes, eranditult ühes temaga on meil võimalik eesmärgipäraselt seda teed kõndida. Ainult tema, mitte keegi teine, on meie, inimeste pärast loobunud oma jumalikkusest, saades inimeseks ning meie eest ka surnud, avades sellega meie jaoks tee paradiisi. Ja seda kõike armastusest meie vastu.
Selliselt saab armastuse täius avalikuks vaid Kristuses. Seepärast Kristuse kirik on aastatuhandeid prohvet Jesaja sõnade kohaselt kandnud edasi Kristuse armastussõnumit: «Vaata, su pääste tuleb! Näe, temaga koos on ta palk ja tema ees on ta töötasu. … Ja sind hüütakse «Otsituks», «Linnaks, mis pole maha jäetud».» (Js 62:11,12)
Mis suudaks meid, inimesi, veel enam ja sügavamalt kõnetada kui Kristuse armastus meie vastu? Tema on igal päeval meie kõrval, soovides jagada meiega suurimat aaret – armastust –, kutsudes sellega meid tagasi sellesse seisukorda, millest oleme kord ilma jäetud. Selle armastuse kogemine on elu pöördepunkt, mil isegi kuri kaotab oma suuruse ja vägevuse ning inimeseks olemine saab uue tähenduse.
Hea lugeja, soovin Sinugi ellu Kristuse armastust.
Ollino_Arvet_leks

 

 

 
 
Arvet Ollino,
Saarde koguduse õpetaja