Esileht » Arvamused » Kolumn »

Võidupüha vaimus

22.06.2021 | | Rubriik: Kolumn
Merille Hommik.

See, et üks väikene rahvas saab enam kui 50 aastat vabalt ja rõõmsalt pidada võidupüha, on ime. Loomulikult võib targutada ja tagantjärele leida mitmeid soodsaid tingimusi, mis aitasid kord kaasa Vabadussõja võidule käändumisele. 

Mäletan üht hetke Tallinna Jaani kirikus toimunud „Loodud sõna õhtult“, mille külaliseks oli ajaloolane Lauri Vahtre. Ühel hetkel jõudis ta oma jutuga Vabadussõja juurde ja ütles umbes nii: et aeg-ajalt juhtub nii, et mitmed soodsad tingimused muudavad oluliselt ajaloo käiku, aga see, kui palju soodsaid tingimusi Vabadussõjas ühel hetkel kokku langes … 

Seejärel Lauri Vahtre vaikis ja pööras oma pea selja taga oleva altari poole. Ta vaatas sinna päris kaua ja tema lause jäigi lõpetamata, kuid tegelikult ta ju lõpetas selle. Jah, Vabadussõja võit oli Jumala kingitus. See kingiti kord meie eelkäijatele, aga see on kingitud ka meile. 

Kristlaste ja Eestimaa kirikute jaoks oli Vabadussõja võit hindamatu väärtus. Kas teate, et Peterburis oli 1917. aastal ligi 400 pühakojana tegutsevat kirikut. Pool sajandit hiljem oli neid järel vaid 14. Kuhu siis ülejäänud kadusid? Need lammutati või ehitati ümber ja täideti teistsuguse sisuga peamiselt aastatel 1917–1940. 

Kui meie eelkäijad oleksid Vabadussõja kaotanud ja nõukogude võim oleks saanud ka siin maal teha segamatult kõike seda, mida ta sai teha mujal, oleks ehk Eestisse jäänud vaid mõni pühakoda. Vabadussõja võit kinkis meile enam, kui oskame arvata. Meid hoiti imeliselt, meid kaitsti vägevalt.

Väikese riigi iseseisvus on ime, mille eest on põhjust lakkamatult tänada ja mille säilimise eest on mõistlik pidevalt paluda ning selle püsimajäämise nimel on vaja teha palju tööd.

Aeg-ajalt kuuleme, kuidas inimesed vastavad küsimusele „Kuidas läheb?“ ühe kummalise sõnada: „Normaalselt“. Mulle tundub, et see sõna on meie keelde tunginud vene keelest. Me ei peaks imesid normaalseks nimetama. Imed ei peaks kattuma normaalsuse hallitusega. Imedel on Kõigeväelise puudutuse sära ja kui me seda sära normaalseks nimetame, siis see kaob. 

Vabadussõja võidusära pole siiani kustunud. See särab meie emakeeles, meie riiklikus iseseisvuses, meie hümnis ja sinimustvalges lipus. See andis lootust ja julgust eelmise sajandi 80ndate lõpus neile, kes lõid ja laulsid lootusrikkaid isamaalisi laule ja laule, mis olid vägevad palved. See andis lootust ja julgust vabadusvõitlejatele ja lõpuks sadadele tuhandetele. 

Rahval, kelle ajaloos on olnud midagi sarnast kui see, mida meie tähistame võidupühal, on lihtsam uskuda suurte imede võimalikkust. Kui meie eelkäijad kord suutsid võita vägevaid vaenlasi, siis suudame ka meie. Tuleb vaid uskuda ja loota, võita hirmud. Tuleb palvetada nii, nagu ükski tegevus meid ei aitaks, ja tegutseda nii, nagu ükski palve meid ei aitaks.

On vaid üks võit, mis on jääv. See on Kristuse võit patu ja surma üle. Kuid nii nagu ka sügavalt usklikul inimesel on võimalik see võit enda jaoks kaotuseks muuta, võib ka väikene rahvas maha mängida kõik selle, mille Vabadussõja võit on kinkinud. 

See võit pole midagi jäävat. See võib olla vaid silmapilk ühe rahva lühemas või pikemas ajaloos. Nii, nagu paljud lapsed raiskavad kiirelt oma vanemate suure töö ja vaevaga kogutud varanduse, võivad oma esivanemate võitlustega saavutatud võidud nende järeltulijad, kellele kõik liiga kergelt on kätte tulnud, maha mängida. 

Aga täna on veel võimalik märgata võidupüha sära. Veel on neid, kes seda märgates heiskavad homme sinimustvalge lipu, ja neid, kes suure rõõmuga peast kaasa laulavad oma riigi hümni. Veel on neid, kes teevad täna palveid iseseisvuse hämmastava ime eest ja annavad omalt poolt kõik võimaliku selleks, et see ime võiks jääda veel kauaks. 

 

 

 

 

Jaan Tammsalu,

kolumnist

Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga! (Rm 12:21)