Esileht » Arvamused » Arvamus »

Võidupüha ja võidutule süütamise traditsioonist

09.08.2017 | | Rubriik: Arvamus

Esimene võidupüha paraad koos võidutulede süütamise ja maakondadesse teele saatmisega toimus taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal. President Meri andis korralduse ja riigisekretär Ülo Kaevats palus minul selleks kõik ette valmistada ja võidupüha üritused korraldada.
Tuli kiiresti päevakava ja eelarve kokku panna, selleks raha leida ning plaanitu ka korraldada. Kõigepealt tuli uurida arhiivist, kuidas võidupüha tähistamine aastatel 1936–1939 toimus. Toona viisid võidupüha tule maakondadesse Kaitseliidu mootorratturid, kellele anti kaasa vabariigi presidendi läkitus.
Meil ei olnud mootorrattaid, tõrvikuid ega ka tormilaternaid, rääkimata rahast, et need vajalikud asjad muretseda. Puudus samuti bensiin džiipidele, mis pidid tule mööda Eestimaad laiali kandma. Küsisime valitsuselt toetust, millest algul keelduti, aga hiljem siiski midagi lubati anda.
Esimesel kahel aastal tuli seetõttu Kaitseliidul tõrvikud valmistada ise, kasutades olemasolevaid looduslikke materjale. Nende ajutiste tõrvikutega oli probleeme: pooled neist kustusid enne paraadi algust lihtsalt ära. Oli selge, et presidendile tuleb leida korralik töökindel tõrvik. Nii laenutasin selle Eesti Meestelaulu Seltsilt. On omamoodi sümboolne, et president Meri süütas esimesed võidupüha tuled just Eesti Meestelaulu Seltsi laulupeotõrvikuga.
Tulede süütamise tseremoonia korraldasime nii, nagu võidupüha tähistamise algusaastatel toimiti: kõigepealt süüdati tuli tõrvikus, siis pandi see ümber tormilaternasse ja sihtpunkti saabudes kanti tagasi tõrvikusse. Üks ajakirjanik, kes juhtus tõrvikutulede kustutamist nägema, tegi sellest kohe uudisnupu, väites, et kõik on pettus: tuli pannakse küll põlema, aga kustutatakse natukese aja pärast jälle ära. Selgitasin ajakirjanikule tule viimise korda ja ajalugu, mille peale tema ainus küsimus oli, et mis asi see tormilatern on.
Esimesed gaasitõrvikud valmisid meil 1995. aastal tänu mitmete heade ja isamaaliselt mõtlevate inimeste ja firmade abile ning koostööle – nimetan Matti Linnamäe, Rein Kaljuraidi, Aarne Toivari nime, kes minu palvet kuulda võtsid ja abikäe ulatasid. Neid uusi gaasitõrvikuid kasutasime esimest korda paraadil Pärnus ja vaatamata tugevale vihmasajule põlesid kõik tõrvikud kogu tseremoonia ajal. Gaasi balloonides jätkus ka maakondade tseremooniate korraldamiseks, et valdades tuled süüdata.
Nagu juba öeldud, ei finantseeritud esimestel aastatel võidupüha üritusi ministeeriumi ega Kaitseliidu eelarvest. Pidime otsima ise lahendusi ja viimases hädas ka oma rahakotti kergendama. Raha, mida niigi oli vähe, eraldati neil puhkudel napilt ja valitsuse reservfondist kaeti väike osa kuludest. Alles aastaid hiljem, 1996. aastal ilmus eelarvesse rida „riiklikud visiidid ja tseremooniad“.
Algusaastatel tuli just välisministeeriumi protokolliosakonnal presidendile abiks olla. President Meri oli kõva töömees, aga ka ehtne loomeinimene, seetõttu oli temaga vahel väga raske. Tihti tuli käigupealt plaanitut muuta ja asju ringi teha.
Ühel aastal võidupüha tähistamist ette valmistades ei saanud me vaatamata mitmetele plaanitud kohtumistele Kadri­orus kuidagi presidendilt teada, millises linnas tuleb võidupüha tulede süütamine ja paraad korraldada. Toompealt hoiatati, et kui me järgmiseks valitsuse istungiks toimumise kohta ei nimeta ja rahataotlust ei esita, siis raha ei eraldata ning üritus tuleb ära jätta.
Hädaga meenus mulle lugu tudengipõlvest, kus osa üliõpilasi kasutas eksamil ühte suur pintsakut, millele oli õmmeldud kaks sisetaskut. Vastama minnes tõmbasid tudengid pintsaku kordamööda selga, lühematel meestel lohisesid käised ja hõlmad muidugi maas, kuid taskutes olid juba varem valmis kirjutatud küsimuste vastused.
Õmblesin siis minagi oma pintsakule kaks suurt sisetaskut, kuhu panin valmis trükitud materjalid kõigi nende linnade kohta, millest presidendiga varem juttu oli olnud. Need olid Võru, Viljandi, Pärnu ja Narva. Läksin Kadriorgu ja lugesin presidendile need nimed ette. Ise kartsin, et äkki on nõunikel loetellu veel uusi linnu jõutud lisada.
Presidendil oli nagu alati kiire ja et minust rutem vabaneda, mõtles hetke ja ütles: „Valmista ette paberid võidupüha läbiviimiseks … Pärnus!“ Ta tahtis juba lahkuda, kui haarasin kärmelt pintsaku sisetaskust valmis komplekti Pärnu ürituste päevakava ja lisadega. Palusin tal nendega tutvuda ja need viseerida.
President oli üllatunud: „Juba valmis, kas sul kirjutusvahend on?“ Teinud mõningad märkused ja täiendused, andis ta oma kinnituse ja nii saimegi järgmisel hommikul alustada täie jõuga võidupüha ürituste ja Kaitseliidu paraadi ettevalmistusi.
23. juuni võidupüha paraadide traditsioon koos võidutule süütamisega taastati taasiseseisvunud Eestis 1993. aastal ning seni on need toimunud järgmistes kohtades: 1993 Tallinn, 1994 Tartu, 1995 Pärnu, 1996 Narva, 1997 Võru, 1998 Viljandi, 1999 Valga, 2000 Haapsalu, 2001 Pärnu, 2002 Põlva, 2003 Jõhvi, 2004 Rakvere, 2005 Paide, 2006 Saaremaa, 2007 Rapla, 2008 Tallinn, 2009 Jõgeva, 2010 Viljandi, 2011 Tartu, 2012 Pärnu, 2013 Haapsalu, 2014 Valga, 2015 Kärdla, 2016 Võru, 2017 Rakvere.

TreiJyri6

 

 

 

 

Jüri Trei,
diplomaat

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)