Esileht » Pühapäevaks » Jutlus »

Võida sina kuri heaga

11.06.2008 | | Rubriik: Jutlus

Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, hoolitsege selle eest, mis on hea kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, niipalju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge makske ise kätte, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand. Veel enam: «Kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!
Rm 12:17–21

Neid ridu kirjutades mõtles Paulus vahest Issanda sõnadele, mida me tunneme mäejutlusest: «Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad» (Mt 5:44). Apostel ütleb vaid paar salmi eespool: «Õnnistage oma tagakiusajaid, õnnistage ja ärge needke!» (Rm 12:14).
Viha ja kättemaks on inimlik reaktsioon kogetud kurjale ja ülekohtule. See juurdub väga sügaval meie «vanas inimeses», kes peaks küll ristimises olema surmatud, kuid keda tuleb Martin Lutheri sõnul igapäevase patukahetsemise ja meeleparandamise läbi ikka ja jälle uputada.
Kuid miks soovitab apostel maad anda Jumala vihale? Ometi on ju kirjutatud, et Jumal on armastus! Nüüd aga korraga nii hirmutav tsitaat: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» (Rm 12:19). Kas moodne inimene saab enam rääkida ühekorraga Jumala armastusest ja vihast, halastusest ja kättemaksust? Kas ei ole Paulus, Jumala halastuse apostel, siin liigselt sõltuv kitsast semiitlikust jumalakujutlusest?
Loomulikult on Jumal armastus, nagu Ta on ka tõde ja rahu, valgus ja puhtus. Asi ongi nimelt selles – meie patt ei sobi kokku Jumala olemusega, vaid on sellega karjuvas vastuolus. Seetõttu langeb kõik patust rikutu Jumala viha alla. Meie näeme teatud inimestes vaenlasi ning kogeme ülekohut ja kurja oma väikeses mõõtkavas, kuid Jumal näeb eranditult kõike ja kõiki. Ta näeb pattulangemise totaalsust.
Võib tunduda ülekohtune, et Jumal nõuab meilt, väikestelt inimestelt, ilmvõimatut, ja nimelt oma vaenlaste armastamist, kuid jätab endale õiguse vastupanijatele kätte maksta. Vastus on lihtne – esiteks on Jumala viha püha ja õiglane, inimese viha on patust pimestatud ega suuda jalule seada õigust ja õiglust. «Sest mehe viha ei soeta õigust Jumala ees,» kirjutab Issanda vend Jaakobus (Jk 1:20).
Teiseks, mille poolest erineks Jumala kogudus maailmast, kui ta käituks samal kombel, nagu jumalatu maailm elab, toimib ja õigeks peab? Jeesus ütleb: «Sest kui te armastate neid, kes teid armastavad, mis palka te saate? Eks tölneridki tee sedasama? Ja kui te üksnes vendi tervitate, mida erilist te siis teete? Eks paganadki tee sedasama? Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» (Mt 5:46–48)
Kas kurja on võimalik heaga ära võita, nagu Jeesus ja ka apostlid seda rõhutavad (1Ts 5:15, 1Pt 3:9)? Selle kohta võib vastata ainult nii: inimeste käes on see võimatu, Jumalale on aga kõik võimalik. Mida sügavamalt me elame Jumalas, seda enam saab see ka meile võimalikuks. Nii pole meil vaja isegi soovida tuliseid süsi vaenlaste pea kohale – kõik on ju viimselt Jumala kätes, ka ristikoguduse kõige suuremad tagakiusajad ja Jumala pilkajad!
Me võiksime täna lisaks ettenähtud piiblilugemistele – eriti aga vendadele andestanud Joosepi loo valguses – mõelda tähendamissõnale südametust sulasest, kelle astronoomilise võla isand kustutab, kuid kes läheb siis mingi tühise summakese pärast kaassulast pigistama ja kägistama (Mt 18:21–35). Kui kõik inimesed on pattu teinud ja ilma jäänud Jumala kirkusest, nagu Paulus ütleb, siis me elame surmamõistetud vihaalustena ja samas Kristuses õigeksmõistetutena üksnes Jumala armust, kes on meid loonud, lunastanud ja pühitsenud. Meie väikesed arveteõiendamised on sel juhul kohatud ja tarbetud.
Me kõik saame kord avalikuks Kristuse kohtujärje ees ja igaüks saab kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba (2Kr 5:10). «Hirmus on langeda elava Jumala kätte!» ütleb Kiri heebrealastele (Hb 10:31). Elagem siis nõnda, et meil poleks vaja hirmu tunda, vaid et täiuslik armastus ajaks kartuse välja (1Jh 4:18). Jumalale üksi olgu kõik au ja austus igavesti! Aamen.

Veiko Vihuri,
Karja koguduse õpetaja

5 Kommentaari artiklile “Võida sina kuri heaga”

  1. Anonüümne ütleb:

    Mõelgem siis ka jälgedele, mis maha jätame, ka Kiriku poolt jäetuile (Sic!) ….sest tuntakse meid jälgede, mitte sõnade järgi…

  2. Harri Kingo ütleb:

    Tõsi on – jumal on armastus, Jumal on armastaja. Ja mitte kättemaksja. Arvata, üks kolmest, miks sellised read leiame (Rm 12:19): kas nende kirjapanijas elasid edasi vanad juudiusu traditsiooni tõekspidamised, või on see kõnekujund, mida tuleks mõista kaude, või on põhjuseks asjaolu, et juutidest varakristlased soovisid üle kõige, et ka nende rahvuskaaslased võtaksid üle kõrgema õpetuse, ja selleks püüdsid nad kohati ühitada vananenud arusaamu Jumalast ja Jeesuse õpetusi.

    Autor kirjutab: “Asi ongi nimelt selles – meie patt ei sobi kokku Jumala olemusega, vaid on sellega karjuvas vastuolus. Seetõttu langeb kõik patust rikutu Jumala viha alla.”

    Jääb vaid mõistatada, miks on autor nii veendunud Jumala viha olemasolus. Asja ei leevenda autori arvamus, et Jumala viha on õiglane ja püha. Ju on see kristlikus traditsioonis tugev motiiv, mile juures on heebrealaste arhailistes ja lihtsakoelistes arusaamades, milline üldse on Jumal.

    Oma arusaamad Jumalast tulekski nii üles ehitada, et seal välistada igasugune – olgu või õiglane ja püha – Jumala viha. Sest Jumalas pole viha ka mitte kübeme võrra. Nagu valguses pole pimedust ka mitte kübeme võrra – kes teab algtasemel füüsikat, see ka teab, et pimedus pole muud kui valguse puudumine – neist kahest (valgus – pimedus) on reaalne, olemasolev vaid valgus.

    Nii ka Jumalaga – reaalsus on vaid Jumala headus, ja on vaid inimlik arusaam ja eksitus see arvamus, nagu võiks Jumal olla ka vihane.

  3. Harri Kingo ütleb:

    Tõsi on – jumal on armastus, Jumal on armastaja. Ja mitte kättemaksja. Arvata, üks kolmest, miks sellised read leiame (Rm 12:19): kas nende kirjapanijas elasid edasi vanad juudiusu traditsiooni tõekspidamised, või on see kõnekujund, mida tuleks mõista kaude, või on põhjuseks asjaolu, et juutidest varakristlased soovisid üle kõige, et ka nende rahvuskaaslased võtaksid üle kõrgema õpetuse, ja selleks püüdsid nad kohati ühitada vananenud arusaamu Jumalast ja Jeesuse õpetusi.

    Autor kirjutab: “Asi ongi nimelt selles – meie patt ei sobi kokku Jumala olemusega, vaid on sellega karjuvas vastuolus. Seetõttu langeb kõik patust rikutu Jumala viha alla.”

    Jääb vaid mõistatada, miks on autor nii veendunud Jumala viha olemasolus. Asja ei leevenda autori arvamus, et Jumala viha on õiglane ja püha. Ju on see kristlikus traditsioonis tugev motiiv, mile juures on heebrealaste arhailistes ja lihtsakoelistes arusaamades, milline üldse on Jumal.

    Oma arusaamad Jumalast tulekski nii üles ehitada, et seal välistada igasugune – olgu või õiglane ja püha – Jumala viha. Sest Jumalas pole viha ka mitte kübeme võrra. Nagu valguses pole pimedust ka mitte kübeme võrra – kes teab algtasemel füüsikat, see ka teab, et pimedus pole muud kui valguse puudumine – neist kahest (valgus – pimedus) on reaalne, olemasolev vaid valgus.

    Nii ka Jumalaga – reaalsus on vaid Jumala headus, ja on vaid inimlik arusaam ja eksitus see arvamus, nagu võiks Jumal olla ka vihane.

  4. Harri Kingo ütleb:

    Tõsi on – jumal on armastus, Jumal on armastaja. Ja mitte kättemaksja. Arvata, üks kolmest, miks sellised read leiame (Rm 12:19): kas nende kirjapanijas elasid edasi vanad juudiusu traditsiooni tõekspidamised, või on see kõnekujund, mida tuleks mõista kaude, või on põhjuseks asjaolu, et juutidest varakristlased soovisid üle kõige, et ka nende rahvuskaaslased võtaksid üle kõrgema õpetuse, ja selleks püüdsid nad kohati ühitada vananenud arusaamu Jumalast ja Jeesuse õpetusi.

    Autor kirjutab: “Asi ongi nimelt selles – meie patt ei sobi kokku Jumala olemusega, vaid on sellega karjuvas vastuolus. Seetõttu langeb kõik patust rikutu Jumala viha alla.”

    Jääb vaid mõistatada, miks on autor nii veendunud Jumala viha olemasolus. Asja ei leevenda autori arvamus, et Jumala viha on õiglane ja püha. Ju on see kristlikus traditsioonis tugev motiiv, mile juures on heebrealaste arhailistes ja lihtsakoelistes arusaamades, milline üldse on Jumal.

    Oma arusaamad Jumalast tulekski nii üles ehitada, et seal välistada igasugune – olgu või õiglane ja püha – Jumala viha. Sest Jumalas pole viha ka mitte kübeme võrra. Nagu valguses pole pimedust ka mitte kübeme võrra – kes teab algtasemel füüsikat, see ka teab, et pimedus pole muud kui valguse puudumine – neist kahest (valgus – pimedus) on reaalne, olemasolev vaid valgus.

    Nii ka Jumalaga – reaalsus on vaid Jumala headus, ja on vaid inimlik arusaam ja eksitus see arvamus, nagu võiks Jumal olla ka vihane.

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)