Esileht » Arvamused » Arvamus »

Võida kuri ära heaga

07.09.2011 | | Rubriik: Arvamus, Juhtkiri

Usuelu kirjeldatakse sageli hea ja kurja võitlusena. Kui võidukad ja lootusrikkad me selles võitluses oleme? Paljugi sõltub meie hingehoiakust. Pessimisti jaoks olevat poolik veeklaas pooltühi, optimisti jaoks pooltäis. Mis kallutab meid ühele või teisele poole? Küllap on nii objektiivseid kui subjektiivseid põhjusi. Just viimastele maksab pöörata tähelepanu.
On loomulik ja paratamatu, et usklik inimene vaatab iseennast ja maailma kriitilise pilguga, tahab muuta olukorda, lahendada probleeme – sest kus halba näed laita, seal tule ja aita. Ja alustamegi sageli laitmisega. See, millele keskendume, muutub aina tähtsamaks. Kuri näitab inimlikku rumalust ja allakäiku nii totaalsena, et see varjutab meie silme eest kõik muu. Ta meelitab meid endaga võitlema sellise ägedusega, et muutume ise kurjaks ja tigedaks (olgugi kurjuse ja tigeduse peale).
Ehk tõukab meid tagant ka paradoksaalne tõsiasi, et kurjus müüb. Muigame küll meedia kuldreegli üle, et mida halvem (sõnum), seda parem, kuid naudime ka ise paljastatud pimeduse paistel selle äratundmise ja väljaütlemise rõõmu. Taoline rõõm on siiski üürike ja asendub sisimas peagi pessimismiga. Kas on võimalik, et murest murtud ristiinimesed, kurtes, kui halvasti on asjad ühiskonnas, kirikus või koguduses, kujundavadki kristluse näo? Kurb usund, tõdeb siis mõni kõrvalseisja.
Uku Masing, kes on kirjutanud ligi viiekümnel leheküljel pessimismi põhjustavatest nähetest, tõdeb loo lõpus: «Ma olen rääkinud ja ma ei tea mitte, milleks, tean ainult seda, et olen väsinum ja õnnetum kui alguses.»
Üks rahulolematuse põhipõhjusi on vastuolu ebarealistlike ootuste ja tegelikkuse vahel. Seda ei saa iseenesest pahaks panna. «Pessimism sünnib igatsusest, tundest, et ollakse lõpmata kaugel ideaalist,» tsiteerib Uku Masing Richertit. Siiski peaks pühakiri kristlast kainestama. Jeesuse õpilaste keskel näeme küllalt mõistmatust ja usunõtrust ning ta peab tõdema, et ka vaeseid on alati teie juures. Ometi ei tee see evangeeliumi ega kirikut väärtusetuks.
Kristlasena peaksime paluma jõudu muuta asju, mida muuta saab, kannatlikkust leppida asjadega, mida muuta ei saa, ja tarkust alati nende vahel vahet teha. Et viimane on kõige keerulisem, võiks just siin näha kristlase küpsust ja professionaalsust.
Mõnigi asi, mis meid kiriku elus vaevab, ei tarvitse kuigi palju sõltuda kirikust. Võideldes sellega taome end vaid vastu müüri, osutudes jõuetuks ja viljatuks. Samas võivad jääda kasutamata meie kätte antud talendid, märkamatuks head eeskujud, mis väärivad järgimist, võimalused, mis ootavad realiseerimist ning kus meie tööl oleks tulemust. Just selles suunas mõeldes on ka poolik klaas peaaegu täis.
Meie ülesanne on võita kuri ära heaga, olla evangeeliumi, teisisõnu rõõmusõnumi kuulutaja. Evangeelium ei peitu üksnes piibikaante vahel, vaid kõikjal seal, kus käsi jumalariigi adra külge pannakse. Siis saavad nähtavaks Jumala imelised teod, isegi pisiasjades, ning põhjust rõõmustada on küllaga.
Tarvitseb lugeda kas või Eesti Kirikut, et mõista, kui uskumatult palju tehakse meie kogudustes, kui palju ilusat on ristiinimeste hinges ja elus: kus peetakse leerilaagrit, kus riputatakse torni uued kirikukellad või pühitsetakse orel, kus otsitakse ideid töötutele töö leidmiseks, kus peetakse missiot ja koraalimaratoni, kus avatakse toomkool, kus ilmub uus usuõpetuse õpik. Isegi usuteaduse instituudi probleeme lahates võime olla tänulikud erinevate valikuvõimaluste ja süvitsi mineva diskussiooni eest.
Probleeme, muresid, nõrku kohti ja kurjust tuleb tunda, neid ei tohi maha vaikida. Ometi kannab ja ehitab kirikut ja kristlast headus. Ärgem hoidkem seda teadmist vaka all. Headus ja head sõnumid võidavad.

Andres Põder
,
peapiiskop

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)