Esileht » Arvamused » Arvamus »

Võib ka nõnda juhtuda

03.12.2008 | | Rubriik: Arvamus

Räägin loo aprilli alul saja-aastaseks saanud Leida Lannust. Eluajal oli tal palju sõpru. 59 aastat tagasi võttis ta enda juurde elama Meta Saago. Koos hakkasid nad naisteklubi pidama. Et Leida oli hea küpsetaja, istusid tema kodus tihti seltsidaamid, maitsesid küpsetisi ja heietasid maailma asjadest, muredest ja rõõmudest. Aastatega «kuivas» klubi kokku, Leidale jäid truuks naaber Niina, tütre eest olev Meta ja ristitütar Ann. Meta korraldas ka vanakese haiglasseviimise. Paraku aga Leida enam koju tagasi ei jõudnudki. Ta suri haiglas 27. septembril. 8. oktoobril korraldas tema ristitütar Ann vanakese matusetalituse Pauluse kirikus.
Hüvastijätukõne kirikuõpetajalt, orelimuusika, matuselaulud… Kõik oli tipp-topp. Kahjuks oli lahkunut ära saatma tulnud vaid kaheksa inimest ja keegi ei tulnud selle peale, et pole kedagi, kes Leida tema ilusas valges puusärgis kirikust matuseautole kannaks. Seal oli vaid üks noormees, teiseks saadi ilmselt matuseauto juht. Nii ei jäänudki muud üle, kui praost Joel Luhamets ise võttis kolmandast kirstusangast ja allakirjutanu neljandast. Nii saigi puusärk autole viidud.
Imelik, et pärast surma tuleme meie, eakad, meelde vaid vähestele ja ärasaatmisele tuleb vaid mõni tuttav. No kuhu me küll jõudnud oleme?

Liidia,
matuseline

Meie kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees. (2Kr 5:10)