Esileht » Elu ja Inimesed » Persoon kaasajast »

Võib endale lubada originaaltekste Phrygiusest Lutherini

02.11.2011 | | Rubriik: Persoon kaasajast

Ülikooli pargis Gustav Adolfi seltskonnas sõnatus mõttevahetuses. 2 x Aldo Luud
«Surnud keelega tegelemine on mõistuse, mälu, intuitsiooni harjutamine. Ei saa üle küsida, rääkida, teise inimese mälu ega mõistust kasutada, poolelt sõnalt mõista nagu elusa keele puhul. Samas nii ilus, jäägitult haarav,» leiab TÜ usuteaduskonna õppejõud Marju Lepajõe.

Oma stuudiumi kohustuslike ladina keele tundide kõrvalt hakkas Marju tegelema asjaga süvendatult. Varsti oli selge, et ta oskab ladina keelt kursusekaaslastest paremini, juba levis kuuldus, et käib lisaks ka vanakreeka keele tunnis.
Nii see algas, eesti filoloogide programmis olid veel soome ja saksa keel, lisaks vadja keele erikursus… Ega antiikmaailmas nüüd päris ilma heebreata ka hakkama ei saanud, tuli kolm aastat juurde õppida, ei ka Vene impeeriumis ilma riigikeeleta, Marju läks aspirantuuri Leningradi.
Venekeelsest impeeriumist, milles toimetulemiseks sai kasvatud, tuli siirduda kiirkümbluse korras ingliskeelsesse, ja õnneks oli seda keelt Tartu 10. keskkoolis õpetatud korralikult.
Niiviisi, märkamatult need polüglotid kasvavadki. Uus keel sarnaneb ikka natuke teisega, mis juba ees. Vanakreeka tähestiku tegi lihtsamaks vene tähestiku eelnev tundmine, kuigi Kyrillos ja Methodios olid selle slaavlaste jaoks kandilisemaks muutnud. Kreeka tähti tuleb tundega kirjutada, ümarused ja paunakesed ilusti üheselt loetavaks. «Juba Johannes Gutslaff 17. sajandil märkas seda, et eesti keele foneetika edasiandmiseks sobiks näiteks kreeka alfabeet koos oma pikkade ja lühikeste häälikutega, rõhumärkidega palju paremini kui ladina.»
Kreeka kogemus käe sees, saab erilist mõnu tunda juba araabia tähtede kaunidusest; Marju meenutab, kuidas tähestikku harjutades hakkas ligemale tulema selle keele vokaalideta ratsionaalsus.
Ise on ta tagasihoidlik: «Ainult eesti keelt tunnen enam-vähem. «Idamurde sõnastiku» lugemine on mul praegu pooleli ja suure «Eesti keele murrete sõnaraamatuga» pole kuigi palju jõudnud veel tegelda, nii et ka eesti keele puhul on mul ikkagi ainult algteadmised, seda enam et ma kahjuks ei räägi ühtegi murret.
Koolis ja ülikoolides olen õppinud juurde 11 keelt, iseseisvalt veel 8 keelt, et vajalikku teaduskirjandust lugeda. Teadlane peab kirjutama selles keeles, milles ta end kõige täpsemalt ja põhjalikumalt suudab väljendada, ja teiste teadlaste asi on see keel vajalikult tasemel ära õppida.
Ülikooli viimasel kursusel ütles mu suur autoriteet Arvo Tering, et Gutslaffist midagi korralikku kirjutada ei saa, kui ei tööta läbi läti kirjakeele akadeemilist ajalugu, mõistagi läti keeles. Võtsin siis läti grammatika ette, mõtlesin läbi, sõnastik kõrvale, ja töötasingi 500-leheküljelise raamatu läbi.
Nii on tulnud toimida ka poola, bulgaaria, taani jt keeltega. See 20 keelt on üsna minimaalne keeleoskus ühe teadlase jaoks. Polü­glossiaks seda veel kuidagi pidada ei saa.»            
Elus peab vedama, arvab Marju Lepajõe. Temal vedas Leningradis, kuhu Tartu ülikooli raamatukogu saatis ta esmalt keskaja paleograafiat õppima. Nõrkus haruldaste ja vanade raamatute vastu on tal tänini, «mitu korda on antiigipoe raamatukaupmees olnud kannatlik, kuni võla ära maksan». Kunagi lubab ta oma väärt kogu pärandada ülikooli raamatukogule.
Bibliofiili armastust on tunda hääles iga kirjeldatud raamatu puhul: kuidas avaneb kaas, kuidas krabisevad lehed, mida lubas tajuda kirjaviis. Marju ei neela häid raamatuid, ta võtab aega, öödest lisa, peab neist lugu. Et teda kui asjatundjat tihti palutakse tõlkida-kontrollida-toimetada teksti põhiosast eristuvaid tsitaate, kulub selleks alati rohkem aega, kui kaasaegne kiirkonveier ette näeb. «Ei saa vanade autorite tekstidega niimoodi kihutada,» ütleb Marju. «Tõlkimise puhul on täiesti kohane üks, isegi pool lehekülge päevas, kolm on juba liiga palju.» Meenutagem võrdluseks, kui palju lehekülgi, tähemärke päevas toodavad need, kes enese elatamiseks ajaviite- või tarbetekste vorbivad.
«Ega tõlkimine ole ainult funktsionaalne tegevus, taust, maailmavaade peab alati olema ja ongi laiem, kogu aeg, pidevalt peab juurde lugema. Võimalus allikaid lugeda originaalkeeles on suur privileeg. Tõlked ei anna edasi mõtlemisrütmi, stiili, alati mitte ka mõtet. Kuidas tõlkida eesti rahvalaulu, kaotamata rütmi? Mul on kahju neist, kes näiteks Platonit inglise keeles peavad lugema, ei saa üldse tuuma kätte, inglise keel on niivõrd teksti omastav, et aluskeel lahustub selles.»
Marju tahab, et tal oleks kogu aeg huvitav. «Teen üldiselt seda, liigun sinna, kuhu süda suunab. Ja et ei oleks köidikuid ega sidemeid liiga palju. Ma arvan, et ma viljelen egoistlikku nartsissismi nimega boheemlus ja et sellest on isegi teistele kasu, näiteks mu õpilastele. Mulle meeldivad mu tudengid.
Tsiteerisin kord loengul mälu järgi iseenda tõlget Cantebury Anselmi kohta, vahetasin ära paar sõna. Hämmastav, kuidas üks tudeng ärritus, läks näost punaseks, tegi mulle kurjalt märkuse: tõlget ei tohi muuta! Inimesele oli tekst täpselt pähe jäänud, ja mina kogemata riivasin teda. Niisuguseid inimesi õpetada on nauding.
Reisida armastan küll, aga mitte enam füüsiliselt. Juba Tallinna minekuga on nii, et seitse korda mõõda ja siis ära sõida. Kuidas ma jõuan veel rohkem ja kaugemale minna, kui iga päev reisin lausa metsikult? Kolmanda sajandi kõrbeisade juurest pean hommikuks jõudma Platoni aega (te ju ikka teate, millal see oli?), siis külastama isand Gutslaffi 17. sajandi Urvastes ja Tartus; olles ise 20. sajandist pärit, pean lakkamatult toimetama 21s.»
Eestisse süvenedes osutub see väga huvitavaks maaks. «Kui täpne olla, siis eestlastes avaldub näiteks põhiliselt kaks arhetüüpset mentaliteeti, mis igal hetkel võivad välja lüüa. Inimesed jagunevad selgesti kaheks: ühed on koorilauljad, teised rahvatantsijad. Lauljad kannavad endas melanhoolse mentaliteedi alget, neis on sissepoole pööratud tugevat meditatiivsust, rahvatantsijad evivad füüsilist täiust, nietzschelikku elujaatavat hoiakut. Tantsijad ei saa aru, mida lauljad tegelikult tahavad, ja vastupidi. Aga pidu hõlmab kõiki.»
Marjule näib rumal küsimus, kas naisena pole olnud keeruline liikuda nii mitmekülgses teadusmaailmas. «Vaimne energia ei jagune meheks ega naiseks, on küll erinevad temperamenditüübid. Betti Alver alati solvus, kui teda poetessiks nimetati. Sõna on ju «poeet».»
Praegu loeb mag. fil. Lepajõe ülikoolis üldise kirikuloo kursust nelja esimese sajandi kohta. Loeng oli vaimsetes püüdlustes esinenud soovidest saada täiuslikumaks soolise ühtlustumise kaudu. Kõik see on niisiis juba olnud.
Philippose evangeeliumis seisab: «Naise ja mehe eraldumine oli surma algus», ja veidi eespool: «Kristus on tulnud selleks, et inimesed uuesti ühendada ja anda neile elu.» Seda ei tuleks mõista välise sarnasuse taotlusena, vaid ühise nimetaja – inimlikkuse kaudu ühendamisena.
Viimased neliteist aastat on ta liikunud doktoritöö suunas, aga ka sellega ei tohi liialt kiirustada. Vahepeal tuleb nagunii tõlkida, õpetada, raamatuid kokku panna. Ilmumas on kirjastuse Ilmamaa «Eesti mõtteloo» sarja 102. köide, mis koondab Marju Lepajõe kirjutatud artiklid ja esseed.
Juune Holvandus

Marju Lepajõe
Sündinud 1962
Filoloog, usundiloolane
TÜ eesti filoloogia cum laude 1985
MA teaduskraad 1996, juhendaja Aleksander Zaitsev, «Fiktiivne element Dares Phrygiuse Trooja-kroonikas ja selle sidemed kaasaja historiograafiaga», TÜ filosoofiateaduskond

Teaduspreemiad ja tunnustused
2009 Eesti Kultuurkapitali aastapreemia parima kirjandusteadusliku artikli eest
2009 ajakirja Keel ja Kirjandus aastapreemia parima artikli eest
1995 Avatud Eesti Fondi välismaal ilmunud ingliskeelsete sotsiaal- ja humanitaar­teaduslike tööde konkursi II auhind
1999 EV Presidendi preemia, Rektor-von-Ewers-Preis Münsteri ülikoolilt, TÜ Raefondi preemia 17. sajandi trükiste tõlkimise eest

Teadustöö põhisuunad
ühiskonnateadused ja kultuur,
teoloogia (patroloogia),
kultuuriloo allikad ja kirjanduse kontekstuaalsus,
sekulariseerumine (deinstitutsionaliseerumine ja dekristianiseerumine),
religioon Eestis uusajast tänapäevani
Juhendanud 12 magistritööd

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)