Esileht » Uudis » Uudised »

Vitraažide paigaldamisest kirikuhoonetele

14.12.2018 | | Rubriik: Uudised
P6ltsamaa kirik.2012 109__f

Põltsamaa kiriku aknavitraaž. Liina Raudvassar

Nagu iga vana ja väärikas asi, vajab ka ajalooline hoone pidevat hoolt ja tähelepanu. On arusaadav, et teatud juhtudel soovitakse ajaloolisi objekte tänapäevastada ning ka kaunistada. Kirikuhoonete puhul on üheks kaunistamise võimaluseks olnud vitraažide paigaldamine pühakoja akendele.
Muinsuskaitsealustel ajaloolistel pühakodadel tuleb arvesse võtta hoone kõrget kultuuriväärtust ja seega on oluline hoone ilmet puudutavad muudatused esmalt väga põhjalikult läbi mõelda hoone omanikul endal, et oleks selge, mis on muudatuste eesmärk ning mida ja kuidas teha soovitakse. Seejärel on vajalik muudatuste kooskõlastamine ka muinsuskaitseametiga.
Enne kiriku kaunistamisega alustamist on kogudusel paslik kaaluda ka seda, kas pühakoja juures on kõik akuutsed kultuuriväärtuse säilimisele kaasa aitavad hädavajalikud tööd juba tehtud. Kõigepealt tasuks finantse kasutada pigem esmatähtsa, näiteks katuse, põranda või ajalooliste aknaraamide restaureerimiseks.
Üldine praktika kaitsealuste hoonete puhul näeb suuremate muudatuste ja uudsete elementide lisamise puhul ette muinsuskaitse eritingimuste koostamise vajaduse. See on dokument, mis toob välja hoone väärtuslikud detailid ning annab üldise raamistiku, kas ja mida hoone puhul ette võtta on võimalik.
Kui on soov paigaldada vitraaže, tuleb esmalt vaadata, mida näevad ette pühakoja eritingimused. Kui dokumendis on soov läbi analüüsitud ja leitud selleks võimalus, siis järgmise sammuna tuleb oma ideed esitada EELK kultuuriväärtuste komisjonile, kes annab omapoolse hinnangu väljapakutud kunstilise ja liturgilise lahenduse kohta.
Vitraažide paigaldamiseks on vaja koostada tegevuskava, mis koos joonistega lahendab paigaldamise ja teostusega seotud tehnilised küsimused. Kirikute aknad ja akende raamid on erinevad, seepärast on vitraaže kavandama hakates oluline läbi mõelda kõik akna spetsiifikast tingitud detailid. Näiteks, kas on võimalik kasutada vanu aknaraame (asendada läbipaistvad klaasid vitraažklaaside vastu) või on otstarbekam paigalda olemasolevale aknale vitraaž uue raamiga.
Ajalooliste aknaraamide väljavahetamine ei ole enamasti mõeldav, sest raamid on hoone olulised detailid, millest loobumise korral kaotaks kirikuhoone nii ajaloolist kui ka arhitektuurset ilmet ja väärtust. Teatud juhtudel on täiendavate uute raamide panemine põhjendatud. Läbi tuleb mõelda, kas on vajalik tugevdada olemasolevat raamistikku, mõnikord on vitraažklaasid veidi paksemad ja seega ka kogu aknaraam raskem.
Arvestada tuleb veel sellega, kas prosspulkade vahelise ava suurus kannab vitraaži välja, nii et see ei hakka aja jooksul kummi ja raamist välja vajuma. Kui paigaldatakse lisaraame või aknaid, on soovitav mõelda paralleelselt kiriku tuulutuse ja muude sisekliimat mõjutavate tegurite peale. Üks lihtne samm võib mõjutada väga erinevaid asju, teinekord paraku ka negatiivses suunas.
Väheoluline pole seegi, kuidas vitraaž toimib olemasolevas keskkonnas. Kui vitraaž paigaldatakse nii, et väline ajalooline raam koos liigendusega säilib, peab kavandi puhul arvestama ka sellega, et liigendusest tekkivad varjud on vitraažil nähtavad.
On kahjuks näiteid, kus vitraaži kavandamisel ei ole arvestatud akna ruutude jaotusega või raamide paksusega ja nii on juhtunud, et paberil kunstiliselt hea kavand on reaalses keskkonnas aknaraamide paigutuse tõttu rikutud. Samuti tuleb silmas pidada üldist ruumimõju ja ajaloolise interjööri terviklikkust. Enamasti paikneb kirikuhoonetes palju kunsti- ja kultuuriväärtuslikke esemeid ning elemente, mille vaadeldavus võib vitraaži tõttu muutuda.
Iga kirik on omanäoline ja olukord erinev (nt väärtuslikud detailid, olemasolevate akende vanus, ülesehitus jne), seepärast ei pruugi ühele hoonele sobinud lahendused olla mõeldavad teise hoone puhul. Eritingimused ja tegevuskava ongi see koht, kus tuleb kõikvõimalikud küsimused ja soovid läbi mõelda.
Muinsuskaitseametiga tasub julgelt võtta ühendust juba asjade kavandamise staadiumis ning mõtted ja soovid läbi rääkida. Muinsuskaitsjad ei ole vastu kirikuhoonete nüüdisajastamisele, pigem on soov, et meie ehitiste seast kõige esinduslikuma osa juures tehtud tööd oleksid läbimõeldud ja kvaliteetsed ning et uue ilu loomise hinnaga ei kahjustaks me eelmiste kasutajate poolt hoitud ja säilinud vana ja väärikat materjali ning kirikuruumi harmooniat nii sise- kui ka välisvaates. Nõnda rõõmustavad tulemused meid kõiki veel pikalt.
Muinsuskaitseamet

Kristus ütleb: Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed! (Ilm 1:18)