Esileht » Elu ja Inimesed » Kirikuelu »

Vitraažaken toetagu, mitte ärgu domineerigu

21.08.2019 | | Rubriik: Kirikuelu
vitraazisümpoosion

Sümpoosioni korraldajaid Linda Lainvoo muinsuskaitseametist ja Püha Vaimu õpetaja Gustav Piir, kes kõneles koosviibijatele kristlikust sümboolikast. Liina Raudvassar

Muinsuskaitseameti ja EELK ühiskorraldusel Tallinnas arhitektuurikeskuses toimunud vitraažide teemalisel sümpoosionil käsitleti seda kunstiliiki asjatundjate ja asja­armastajate ringis eelkõige sakraalhoonete raamistikus.

Kuivõrd täitis sümpoosion korraldajate ootust luua vitraaži teemal arutlemiseks laiem foorum, näitab veel aeg, aga kindlalt võib öelda, et juuni algul toimunud sündmusega astuti jõuline samm soovitud suunas. Kohal oli klaasikunstnikke, restauraatoreid, kunstiajaloolasi, muinsuskaitsjaid, kirikuvalitsuse liikmeid ja koguduste vaimulikke. Avasõnad ütlesid piiskop Tiit Salumäe ja muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie.
Räägiti vitraažikunsti ajaloolisest kujunemisloost ja selle kunstiliigi jõudmisest kirikuarhitektuuri, samuti käsitleti seda, milliseid õnnestunud ja ka mitteõnnestunud näiteid on nimetada nüüdisaja praktikast Eesti kirikuloos. Pärast ettekandeid oma ala asjatundjatelt oli ette nähtud aeg ka kohapeal algatatud küsimusteks, sõna said sümpoosioni teemal kõik, kes seda soovisid.
Õhku jäi ometi väljakutse: teemaga on vaja edasi liikuda. Küsimused, kas, millal, kuidas ja kuhu vitraaže paigutada, jäid sellel kokkusaamisel põhjalikult vastamata oma aega ootama.

Valguse võlust ja klaasi sõbralikkusest
Akadeemilise ettekande valguse olemusest ning osast värvilise klaasi eksponeerimisel ja eesti klaasi võidukäigust tegi Tartu ülikooli füüsikainstituudi professor Jaak Kikas, kes valis oma esinemisele pealkirja Piiblist: „Saagu valgus!“ (1Ms 1:3). Nii nagu pühakiri sedastab, et Jumala loomisloo üks esimesi asju oli valguse loomine, on ka loodusteadlaste baasküsimuseks, kuidas sai siia maailma valgus. Seega võiks nõustuda väitega, et valgus on hoopis enamat kui ainult füüsikaline nähtus – valguse all ülekantud tähenduses mõistetakse tarkust, teadmisi, headust … –, aga prof Kikas jäi eelkõige siiski oma uurimisala piiridesse.
Tema sõnul on valgus kindla lainepikkusega elektromagnetkiirgus. Päris alguses valgust prof Kikase kinnitusel ei olnud. Valguskiirgus tekitab inimese silmas valgusaistingu ning huvitav on sealjuures, et erinevate lainepikkuste valgust tajub inimene värvusena. „Valgus annab palju teada maailma kohta ja on meile põhiliseks info allikaks,“ rõhutas Kikas.
Klaasi nimetas professor valgusesõbralikuks materjaliks, mis lubab valgust endast läbi. Seda füüsilist tõsiasja kasutavadki klaasikunstnikud, kes klaasi sisse lisandeid viies loovad efektsetes toonides klaasi, mida saab vitraažikunstis nii edukalt ära kasutada.

Usu juurde kunsti kaudu
Tänapäeva Eesti üks tuntum ja tunnustatum klaasikunstnik Dolores Hoffmann lubas kõnepulti jõudes vahendada teemasid, millega ta on tegelnud viimased pool sajandit. Alates 1973. aastast on ta süvendatult viljelenud vitraažikunsti. „Vitraaž on kõige noorem kunstiliik. Ainus, mis sündis ristiusu kirikus,“ toonitas Hoffmann, lisades, et just tänu sellele asjaolule jõudis ka tema kirikusse ja usu juurde.
„Usu juurde jõudsin neljandal kursusel kunsti kaudu,“ tunnistas Hoffmann, meenutades, kuidas õppejõud Rembrandti maali „Kadunud poja tagasitulek“ käsitledes löönud auditooriumis käsi kokku, et kas te siis piiblilugusid ei teagi. „Hakkasin sellest ajast Piiblit lugema. Algul nagu iga teist raamatut. Loen siiani ja meeleldi.“
Dolores Hoffmanni arusaama kohaselt ei saa kirikukunsti tegev inimene olla usukauge: „Ta peab olema usklik, konfessioon pole sealjuures oluline.“ Selsamal põhjusel peab ta väga oluliseks jutuajamist vaimulikuga, kelle teenitava koguduse kirikusse temalt vitraaž tellitakse. Enne praktilise töö juurde asumist tuleb teha suur eeltöö. Vitraaž ei tohi kirikus kuidagi domineerida, ei tohi segada üldist pühadust. Vitraaž peab toetama ja täiendama pühakojas edastatavat sõnumit.
„Tänan preestreid, kes on usaldanud mind, ja muinsuskaitsjaid, kes on lubanud mind sakraalhooneid puudutada,“ lõpetas Dolores Hoffmann, keda kuulati ülima kaasaelamisega.

Vitraaž peab kõnetama kirikusse jõudnut
Põhjaliku ülevaate eesti klaasikunstnike kirikutesse paigutatud vitraažiloomingust tegi oma ettekandes klaasikunstnik Kai Kiudsoo-Värv, kes rõhutas, et iga kunstitöö on oma aja laps. „Me oleme üleküllastunud infomürast. Ka vaimselt oleme killustunud ja meil puudub tihti üks vaimne idee,“ nentis ettekandja. Tõmmates tänase ja keskaja vahel paralleeli, leidis ta ajas olemuslikku erinevust: toona valdasid kirikulised kristlikku narratiivi, tänapäeval ei tunne paljud põhilisi piiblilugusid. „Kunstiteos võiks olla selline, mis kõnetaks erineva taustaga kirikusse jõudjaid,“ arvas ta.
Kiudsoo-Värv tutvustas tänaseid tegijaid: Dolores Hoffmann, Andrei Lobanov, Rait Prääts, Riho Hütt, Eva Jänes, Urmo Raus.
Vitraaži paigutamisel on tema sõnul kõige olulisem tajuda ruumi funktsiooni. Kirikus peab kõik, ka vitraaž, olema liturgia teenistuses. Oluline on koostöö tellijaga, kirikuga. Hoolimata headest näidetest Eesti kirikutes peab kõneleja hinnangul tunnistama, et liiga vähe on tehtud õnnestunud konkursse.

Ühendades sise- ja välisruumi
Vitraaži erilisest rollist olla ühendaja kõneles klaasikunstnik ja konservaator Eve Koha: „Vitraaž on kummaline: ta on sees ja on väljas, on üheaegselt nii interjööri kui eksterjööri element.“ Kunstiakadeemia õppejõuna ning praktilise konservaatorina andis ta ülevaatliku kirjelduse, mida arvestatakse kiriku vitraažakende remontimisel; kuidas teostatakse nn ennetavat ning sekkuvat konserveerimist.
Vitraaži konserveerimisel ja restaureerimisel on oluline teada, et vitraaži valmistamise tehnikad ei ole ajas palju muutunud. Vitraaži ennistamise meeskonda kuulub erinevate erialade spetsialiste, konservaatorit-restauraatorit toetavad nõu ja jõuga ajaloolane, kunstiajaloolane, kunstnik, materjaliteadlane, sisekujundaja, arhitekt jt.

Kõigepealt katus korda
Vaba vestluse voorus oli huvitav jälgida mõttevahetust, kus kohati ristusid kunstiajaloolaste ja vaimulike, muinsuskaitsjate ja klaasikunstnike seisukohad. Hoolimata kohatistest mõtete põrkumistest oli tajuda valdavat üksmeelt kõigi nende vahel, kes sel või teisel viisil puutuvad kokku kiriku vitraažidega.
Tallinna Jaani koguduse õp praost Jaan Tammsalu toonitas, et vitraaži tegev kunstnik peab olema usklik ja ta peab võtma vastutuse oma loomingu eest. Tammsalu vahendas oma muret, sest samal päeval istus kokku komisjon ning valis, kellele anda võimalus teha vitraažid Tallinna Jaani kiriku akendele (konkursi võitis Dolores Hoffmann – L. R.). Praosti sõnul ei pruugi kõrge kunstiväärtusega taies alati ennast õigustada kirikuruumis. Seetõttu ei pea ta alati kõige õigemaks selliseid avatud konkursse, kus võivad üles astuda ka kirikuvõõrad kunstnikud.
Kunstiajaloolane ning Rändmeister OÜ juhina paljude Eesti kirikute kordategemisel tegev Juhan Kilumets rõhutas, et enne, kui kiriku akendele paigutada ilutsevad vitraažid, tuleks pühakoja katus korda teha. Ta nentis, et kahjuks mitmed annetajad ei soovi sellest põhimõttest lähtuda ning eelistavad pakkuda rahastust põranda-katuse kordategemise asemel suuremat silmailu pakkuvate värviliste akende heaks.
Liina Raudvassar

Pildigalerii:

Heimtali kiriku peaukse kohal asuvale roosaknale on vitraaži valmistanud Dolores Hoffmann 2003. aastal. Sirje Semm

Tee mind terveks, Issand, siis ma saan terveks; aita mind, siis ma saan abi. (Jr 17:14)