Vist ikka raha, mitte väärtused

Riigikogu valimiste eel räägivad erakonnad kõige muu kõrval ka kirikust, kristlikest väärtustest ja kristlikust demokraatiast.
Kui 1999. aasta Riigikogu valimiste eel paistsid sel teemal silma vaid Isamaaliit ja Eesti Kristlik Rahvapartei, siis nüüd tuleb kindlasti mainida ka Res Publicat. Kui aga heita pilk intervjuudele, mida erakondade juhtivad poliitikud Eesti Kirikule andsid, siis ei tohi unustada Reformierakonda, Rahvaliitu, Keskerakonda ja Mõõdukaid.Juhtivad erakonnad näevad kristlikes väärtustes oma platvormis esitatud väärtushinnangute allikat ning religiooniõpetuse osas näib erakondade vahel olevat konsensus. Erinevused piirduvad vaid küsimustega, mis otseselt valimistega ei omagi eriti seost (näiteks kiriku ühiskondliku rolli mainimine valimisplatvormis).
Mulle tundub, et erakonnad jagavad ka teistes küsimustes nn ühist arusaama: hariduse senisest suurema rahalise toetamise osas, lastetoetuste suurendamises, turvalisuse probleemide lahendamise vajaduses jne. Mis neist lubadustest saab pärast valimisi, on iseküsimus. Hea seegi, et erakonnad on andnud lubadusi ja väljendanud seisukohti (ka Eesti Kiriku veergudel), millega saab järgneva nelja aasta jooksul arvestada ning mida saab neile meelde tuletada.
See, et erakonnad kirikut Riigikogu valimiste eelsetes programmides eriti ei maini, on minu arvates hea. Nii püsib kirik valimisvõitlusest eemal. Väärtustest, ka kristlikest, räägitakse ikka. On see hea? On, kuid seda vaid juhul, kui teod kinnitavad retoorikat.
Intervjuudest jääb mulje, et kõik juhtivad erakonnad tunnetavad väärtushinnangulist kriisi Eesti ühiskonnas. Viimastel kuudel on avalikkuse ette toodud väärtuste ja poliitilise eetika valdkonda kuuluvaid küsimusi. Mainida võib Res Publica kandidaatide kirikus antud avalikku vannet ja nädalajagu kestnud avalikku debatti, mis lõppes Ain Seppiku tagasiastumisega siseministri kohalt. On siis väärtused olulised või oli tegemist vaid pinnavirvendusega märksa tõsisemate teemade kõrval?
Lõppkokkuvõttes saab ju Õhtumaal väga paljude asjade kohta öelda, et need on välja kasvanud kristlikest väärtustest – alates kapitalismi vaimust ja lõpetades sotsiaaldemokraatia ja astmelise tulumaksuga. Nii võivad kristlikud väärtused muutuda odavaks retooriliseks vahendiks muude eesmärkide saavutamisel.
Loodan siiski, et mitte kõike sisulist ei mõõdeta meil rahas ja et väärtused pole jäägitult taandunud vaid väliste kaunistuste hulka. Nii ma usun, aita mu uskmatust.
Alar Kilp