Esileht » Uudis » Uudised »

Virumaast on Eestil palju õppida!

04.08.2021 | | Rubriik: Uudised
Viru praostkonna koguduste külastamisel: (vasakult) Lia Salumäe, piiskop Tiit Salumäe ja Viru praostkonna praost Tauno Toompuu. Õie Alt.

26.–27. juulini külastas piiskop Tiit Salumäe kirikumuusikust abikaasa Lia Salumäega Viru praostkonna kogudusi. Visiidist lühikokkuvõtet tehes tunnistab ta, et kuigi kogudused on näitajate poolest erinevad, on ühine läbiv positiivsus, millega koguduste töötegijad suhtuvad oma missiooni kristlastena.

Mis oli visiidi eesmärk?

Tiit Salumäe: Eesmärgiks oli saada ühest praostkonnast tervikülevaadet. Kuna missio on kohe tulemas (Missio Läänemaa „Rõõm vabadusest“ toimub 15.–22.08 – L.R.), sain igale kogudusele üle anda ka ürituse plakati ja kava.

Mitu kogudust jõudsite läbida?

Alustasime Narva-Jõesuust, edasi läksime Narva, kus oli kohtumine ka linnapeaga ning oli tõsine arutelu Narva kiriku tuleviku üle. Sealt sõitsime Pühajõele, siis tulid Jõhvi, Illuka, Iisaku, Tudulinna, Lüganuse, Viru-Nigula ja õhtuks jõudsime Rakverre, kus ööbisime. Teisipäeva hommikul jätkasime Rakvere koguduse olukorraga tutvumisest, sealt edasi tulid Kadrina, Tamsalu, Väike-Maarja, Simuna, Viru-Jaagupi, Haljala, Käsmu ja lõpetasime õhtul üsna hilja oma programmi Ilumäel. 

Praostkonna kogudustest jäi külastamata vaid Kunda?

Jah, see tulenes üksnes sellest, et praost Tauno Toompuu väga hästi koostatud ajaplaan läks natuke lõhki ja me pidime loobuma Kundast. Sõitsime läbi praktiliselt 1000 kilomeetrit.

Millise hinnangu saab selle kirikupiirkonna kohta anda?

On hea ja jäi silma, et Viru praostkonnas valitseb tegus õhkkond. Olgem ausad, et sellise visiidi käigus on tegelikult ka väga raske pädevat hinnangut anda, mis on negatiivne või positiivne. Sõltub palju ressurssidest, hetkest ja koostööst. Pean tunnustama praost Tauno Toompuu tööd, kes suudab praostkonda hästi koos hoida. Tema suurepärasest juhtimisomadusest annab tunnistuse seegi, et kui me mõni aeg tagasi leppisime selles visiidis kokku, siis Tauno pani väga üksikasjaliku ja üldiselt hästi töötava ajakava päevaplaanina kokku. See oli sisuliselt minutilise täpsusega ajakava varieeruvate visiidi pikkustega. 

Hea oli saada tuttavaks uute koguduste juhtorganite liikmetega. Igal pool oli tajuda ette vaatavat suhtumist. Silma jäi julge hoiak, millega juhitakse koguduseelu. Ma ei tajunud mitte kuskil hirmu, lootusetust või masendust. 

Kuna visiidil rääkisite Missio Läänemaast, millega meenutatakse 30 aasta möödumist Eesti taasiseseisvumisest, siis uurin, millise hinnangu vahepealsele ajale EELKs saab Viru praostkonna näitel anda.

Selge on see, et viimastel aastatel jäädi mugavus-

tsooni. Hoiak, et kuidagi ikka saab ja selleks väga pingutama ei pea, ei aidanud edasi liikuda. 30 aastat tagasi sai alguse muudatus, kus kirikud tõmbasid tuhandeid inimesi, kes janunesid kristliku õpetuse järele, kuid neid ei suudetud piisavalt rakendada. Suhe ja seotus uute kirikuliikmetega jäi, vähemalt kohati, pealiskaudseks ja see maksab teatud mõttes kätte – nemad oma lapsi kasvatades ei tunne, et on kirikuga väga tihedalt seotud.  

Millise sõnumi viisid Virumaa kogudustele?

Ma soovisin eelkõige kuulata. Läksin, et kuulata nende koguduste soove ning ootusi kiriku ja ühiskonna suhtes. Minu sõnum aga oli sama, mis on peatselt algaval missiol: rõõm vabadusest. Vabadusega kaasnevad kohustused. Vabaduse eeldus ei ole vaid õigused, pigem viivad just kohustused sügavama vabaduseni. 

Millise koguduse elu oli enim muljet avaldav?

Esile võiks tõsta Rakvere kogudust. Muljet avaldav on see tohutu töö, mis paistab üle linna silma. Koguduse valdkonna tegevus on laiem pühapäevastest teenistustest ning kirikukontsertidest. Avalik tegevus kogukonna teenimisel on see, mida rõhutas ka Rakvere linnapea, kellega kohtusime. Kuidas linnapea näeb kogudust ühe osana oma piirkonna töös, sellise suhtumiseni peaksime jõudma riigi tasandil. Praegune valitsus kahjuks seda ei mõista, et kirik on üks osa ühiskonnast. Siin on kindlasti Virumaast õppida, mida näitasid mõlemad kohtumised linnapeadega Narvas ja Rakveres. Virumaast on Eestil õppida!

Kust pigistab Viru praostkonna king, milles oli tajuda kitsaskohti?

Väga tõsine on lugu Narva Aleksandri kirikuga. See on suur õppetund, kuidas pealtnäha jõuline areng kiriku ülesehitamisel võib viia koguduse pankrotti. Kaotati sisuliselt kõik ning me peame arutama küsimust, kas Narva kirik saab kontserdisaaliks, kus toimuvad ka jumalateenistused, või hoone jääb ikkagi pühakojaks, kus peetakse ka kontserte. Õnneks meid toetab siiski ka Narva linn. Nõupidamised jätkuvad, loodame parimat tulemust. Kahtlemata on Narva üks kohti, millega tuleb jätkuvalt tööd teha. Kindlasti ka Narva-Jõesuu koguduse arengut tuleb väga toetada. 

Kuivõrd oluliseks märksõnaks on kaadriküsimus?

See on tõsine küsimus, mida mitmes koguduses käsitlesime. Rääkisime ka nende koguduste ootustest, milliseks tööstruktuur kujuneb. Näiteks kuivõrd on mõeldav väheldasi maakogudusi piirkondlikult ühendada ning millised riskid on selle ideega seotud. Kui selle käigus kahjustub väikese koguduse identiteet, siis on karta, et kogudus väheneb veelgi liikmete arvult. Hoiatav paralleel on suureks liidetud valdade näide, kus tulemus on tihti muret tekitav. 

Mida üldistavat saab veel Viru praostkonna kohta esile tõsta?

Mida me nägime mitmel pool, on see, et kogudused pakuvad majutust. Kasutusele on võetud külalistemaja funktsioon. Näiteks ka Narva-Jõesuus näidati meile suure rõõmuga majutamisvõimalusi. Siit tulenevalt innustaks kõiki puhkusereisidele minejaid – vaadake ööbimiskohtadena kõigepealt läbi koguduste pakkumised. Saame seeläbi toetada koguduste majandust. See oli tõesti päris mitme koguduse puhul silma jääv. Ma ei olegi veendunud, et mõni teine praostkond majutusteenuste pakkumises nii tubli oleks kui Viru praostkond.

Liina Raudvassar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)