Viru-Jaakobi kirikulised käisid kirjandustunnis

Siinmail on ammustest aegadest raamatusõnast lugu peetud ja jälle on raamaturahvas kokku kutsutud.

Meenub Lehte Hainsalu poeemidest koosneva, Vana Testamendi ainetel põhineva luulekogu ettekandmine Viru-Jaakobi kirikus, esitajateks näitleja Toomas Suuman ja vaimulik Tarmo Linnas. Kiriku gootika lisas kõik, mis oli tema võimuses. Kokku said kirjaniku mõte ja märgilisus. Parim!
Mõni aasta hiljem, Viru-Jaagupi suvepäevadel, esitas vabariiklik näitetrupp Viru-Jaakobi kirikus Mats Traadi «Harala elulood». Kus neid elulugusid siis veel õigem oleks olnud esitada? Kirik oli rahvast puupüsti täis. Ka kirjaniku pere oli kohal, võtsid vastu lilli ja olid rõõmsad ning menust üllatunud. Ilus jaanipäev oli.
Läinud pühapäeval, päev pärast emakeelepäeva, istuti pärast jumalateenistust leeritoas kohvilauda, kirjanduslikku kohvikusse. Teemaks võeti «Kristlus ja eesti kirjandus». Koguduse õpetaja Tarmo Linnas tegi sissejuhatava ülevaate ja mõtted hakkasid näidete varal elavalt hargnema. Loetut analüüsiti ja kõrvutati. Üks teadis üht ja teine teist lugu.
Pikemat seletust vajas kohe Aadu Hindi looming – noorem rahvas ei osanud algul siit usuteemat leida. Siis toodi veenvaid näiteid kirjaniku varasemast, 1930ndate loomingust.
Ei jäetud kõrvale ka äsjast juubilari Eduard Vildet: oldi prohvet Maltsveti mõttemaailmas ning rännati Krimmi ja Kaukaasiani välja. Anton Hansen Tammsaare romaanis «Ma armastasin sakslast» on paju mitmekihilist hingelist mõtteainet. Aino Kallas oma «Pühajõega» ja Valdur Mikita «Lingvistilise metsaga» võtavad su mõttemaailma pulkadeks lahti ja annavad õpetust, kuidas see uuesti kokku panna ning olla homme targem ja parem.
Kas samamoodi, kui haihtub korstna otsast suits ja oru põhjast hommikune udu, kaob ka inimhing? Nii arutlenud Juhan Liiv haigevoodis. Mõtted püüdis paberile tema sõber ja arst Juhan Lui­ga. Ka selle pärast muretsenud luuletaja, et kui suitsu ja uduna haihtuda, kuidas siis veel kuulsaks saadakse.
Kirjandusteadlased väidavad, et Uku Masingu kristlik filosoofia tipnes kokkupuutel Teise Maailmaga alati luulevormis.
Küsisime lõpetuseks: kuidas üldse defineerida müüte, uskumusi, usku? Kas Lydia Koidula «Mu isamaa on minu arm» ei loonud ka uut usku? Vähemalt usku eestlusse? Kirjandusteadlane ja ajakirja Looming toimetaja Asta Põldmäe kirjutab: «Esimesel Eesti üldlaulupeol laulis seda laulu kaheksasada meest, midagi sellist ei ole nähtud lähemate ega kaugemate hõimurahvaste juures, ei kusagil.» Laulame tänapäevani. Tahaks öelda: ja jäämegi laulma!
Meie kohvilauajutud Viru-Jaakobis vältasid paar tundi. Hea on keskustella, kui sõnaõigus on igaühel, kui on pingevaba olek ja isu arutleda. Sedapuhku olid agaramad sõna sekka ütlejad Toomas Suuman, Taimi Parve, Meida Inno, Raine Linnas, Ilme Post ning vestlusringi juht Tarmo Linnas.
Ilme Post