Villem Reimani vaim Kolga-Jaani kohal

Ehk on kõiges selles, mida Hovard Nurme oma kodupaiga heaks teeb, tänumeelt ja eeskuju pastor Reimanist, kes sajandi eest Kolga-Jaani tulles võttis «energiliselt käsile kõik, mis korraldust vajab: laseb remontida kirikut, kirikumõisat, köstrimaja, laseb ehitada kirikule raudväravad, kirikumehele uue elumaja jne».

Hovard ja Helgi Nurme rahvamajaesisel kevadet nautimas.

1905. aasta revolutsiooniliste rahutuste järel alustasid ka Kolga-Jaanis oma tööd karistussalgad. Ja pastor Villem Reimanist sai oma kihelkonna rahva kaitsja, kes «teotseb silmapaistvalt ja mehiselt», päästes surmasuust ka vallasekretär Nurmbergi.

100 aasta tagustel sündmustel on selge seos tänapäevaga. «Villem Reiman päästis minu vanaisa,» ütleb Kolga-Jaani koguduse juhatuse esimees Hovard Nurme.

Erilise innukusega on Hovard Nurme asunud taastama Kolga-Jaani Villem Reimani nimelist rahvamaja. 1901. aastal põles kiriku juures maha Muraka kõrts ja mõisnik von Sivers kinkis poolpõlenud hoone karskusseltsile «Eesmärk». Tuntud karskustegelasena asus Reiman seltsile maja ehitama: «annab ehitusplatsi tasuta, veab suurema osa materjale omal kulul kohale, juhatab ehitustööd».

1902. aasta sügiseks on maja, mis jääb aastakümneiks Kolga-Jaani seltskondliku ja hariduselu keskuseks, valmis ning «iseseisvusajal ümberehitatult muudetud Kolga-Jaani Villem Reimani nimeliseks rahvamajaks».

Teine iseseisvusperiood, mis 1990ndatel ka maaelule uue suuna andis, jättis rahvamaja aastateks lagunema. Kuigi vald kulutas aastas 200 000 krooni rahvamaja ülalpidamise kuludeks, rahvas seal ei käinud. «Kes ikka räämas rahvamajja pittu tahtis minna,» ütles Hovard Nurme.

Siis võttis vallavolikogu ühel istungil asja arutlusele, sest milleks raha maha matta, kui rahvas kultuurimajas ei käi. Volikogu aseesimees Hovard soovitas pakkuda maja müügiks, ehk keegi tahab osta. «Reageering oli selline, et kes seda rämpsu tahab,» vahendab Hovard toonaseid arutelusid. Aga sõna läks sõnast, mõte küpses. Hovard pidas kodus nõu perega, kes küll esialgu mõtet maja ära osta selgeks hulluseks pidas. «Tohutut hinda ma maja eest ei maksnud, tegime koostöölepingu vallaga. Võtsin moraalse kohustuse oma kogukonna ees. Ma ei saa ju ükskõik mida teha majja, mis on aastakümneid olnud seltsielu keskuseks,» selgitab Hovard majaostu tagamaid.

Hovard Nurme on läbi ja lõhki kohalik mees, kes isegi ilmavalgust näinud 1951. aastal Kolga-Jaani haiglas. Koguduse elu juhtimise juures on ta olnud juba Heino Viksi ajal 1992. aastast, 1994. aastast on ta juhatuse esimees.

Ametirida on mehel kirju olnud. «On õunapuid istutatud ja kõike tehtud,» ütleb Hovard. 1972. aastal sai ta esimese diplomi Olustverest ja alustas kolhoositööd nooremagronoomina. Peretraditsioonide jätkajana tegi ta pärast viit aastat kolhoositööd kannapöörde ja läks ema jälgedes raamatukogusse tööle. Samasse Villem Reimani nimelisse rahvamajja, mis raamatukogule katust pakkus. Seal oli ta 13 aastat, sai töö kõrvalt ka oma teise diplomi, Viljandi kultuurikoolist.

1990. aastast nimetab ta ennast vabakutseliseks, olles talupidaja ja füüsilisest isikust ettevõtja. Oma suurimaks tööks peab ta koguduse vana aida renoveerimist pastoraadihooneks, mis pühitseti 6. juunil 1999.

Nüüd annab Hovard 2005. aastal ostetud vanale rahvamajale uut hingamist. See on tema töö ja päevade sisu. Aasta tagasi läksid tõsised tööd käima. «Palju on siin oma, poeg Kalju saekaatri ja ehitusfirma Nurmberg Ehitus OÜ tööd. Oma metsast on palke võetud, aga on ka toetajaid olnud,» ütleb Hovard, kes ka ise kohaliku elu hingeks on, kas või Lions klubi kaudu.

Abiks käivad teisedki lapsed. Lasteaias töötav tütar Kaja aitas näiteks põrandaid lakkida. Hotellindust õppiv tütar Karin aitab toitlustamist korraldada, kahe väikese lapse kõrvalt leiab aega pereüritusel abiks olla ka pojanaine Reet. Noorem poeg Kalev töötab Tallinnas Puumarketis, käib nädalavahetustel kodus ja on aidanud eesruumi lage lüüa. Hovardi abikaasa Helgi peab juuksuriametit ja hoiab korras pastoraadimaja, aga kui seltsimajas abi vaja, on temagi kohal.

Nii on Hovardil kogu pere ametisse rakendatud. «Tunnen koduste tohutut toetust, ka alevirahva toetust,» lisab mees, kes pingutab ju selle nimel, et üks väärt ja vana maja uuele elule aidata.

«Rahvamaja teine, parempoolne ots saab sügisel 70 aastat vanaks,» selgitab Hovard maja ajalugu. «1930. aastal loodi Kolga-Jaanis seltside ühingute liit, et saaks teha ajakohasema piduhoone. 1933. a valitud uue juhatusega läks asi hoogsalt käima. Operetiga «Lõbus talupoeg» pühitseti uus näitelava. 1937. aasta 26. septembril pühitseti maja terves tükis,» ütleb Hovard, kes plaanib selle sündmuse äramärkimiseks käesoleva aasta 22. septembriks lava ja maja seesmiselt korda teha ning samuti ühe suurema peo maha pidada. «Õpetaja Ants Toominga abikaasa Mari juhendab Lions klubi meesansamblit, kes avamispeol üles astub,» toob Hovard ühe näite ettevalmistustest.

Rahvamaja on praegugi kasutusel. Alles võõrustati seal Viljandi praostkonna sinodilisi. Volikogu pidas saalis detsembrikuus istungit, koos on käinud Maanaiste Selts, tähistatud perekondlikke sündmusi. Hovard Nurme sõnul on rahvamajja oodatud nii kohapeal tegutsevad seltsid kui ka isetegevuslased.

Hovard Nurmel on tõsist usku maaelu edenemisse. «Asi ikka paraneb, mitte ei lähe kehvemaks, ka maarahval, sissetulekud suurenevad. Inimesed tahavad ennast hästi tunda, tulla pidusse, pulmi pidada,» ütleb Hovard ega karda, et rahvamaja kasutamist ei leia.

Ka Kolga-Jaani koguduse elul on edenemist. Õpetaja Toominga kohta saab ainult kiidusõnu öelda, kogudusse tuleb noori juurde. Kuuendik valla rahvast ehk 311 inimest on koguduse täieõiguslikud liikmed.

Tekstis kasutatud katkendid on August Palmi raamatust «Villem Reiman».