Esileht » Uudis » Uudised »

Viljandi sinod oli asjalik ja tegus

29.04.2015 | | Rubriik: Uudised

Praost Marko Tiitus tunnustab kirikusõpra, endist maavanemat Lembit Kruuset. Lilledega praostkonna sekretär Toivo Vilumaa. Jaan Männik

20. aprillil peetud Viljandi praostkonna sinodil valitses rahulik ja töine õhkkond.

Toimusid jumalateenistus, praosti valimine ning eelarve vastuvõtmine, kuulati praosti ja koguduste esindajate aruandeid ning peapiiskopi ettekannet.

Fookuses kogukonnatöö
Sinod toimus Hallistes, kus legendaarse kirikuõpetaja Kalev Raave eestvõtmisel Eesti taasiseseisvumise ajal kohalik kirik varemetest üles ehitati. Koosolekut peeti Halliste põhikoolis, mille uue hoone ehitamise eestvedajaks oli samuti Raave. Kooli ja kiriku tihe koostöö jätkub tänini, seda rõhutasid ka sinodilisi tervitama tulnud koolidirektor ja Halliste vallavanem.
Head koostööd omavalitsuse ja kohaliku rahvaga mainiti ka paljude teiste koguduste aruannetes. Näiteks Viljandi linn on nii Jaani kui Pauluse kogudust rahaliselt toetanud. Mitmel pool on koguduse initsiatiivil või kaasalöömisel tähistatud kihelkonna aastapäevi ja kohalike suurmeeste juubeleid ning korraldatud isamaalisi ja kultuuriüritusi. Suurt rõhku on kogukonnatööle pannud muu hulgas Kõpu kogudus. Korduvalt tuli jutuks ka koostöö koolidega. Näiteks Suure-Jaanis teeb kogudus selgitustööd, et usundiõpetus kohaliku gümnaasiumi õppekavasse tagasi võetaks.
Mõnikord esineb suhetes kogukonnaga ka probleeme. Tarvastu kogudus on vallavalitsusega põhjalikult pahuksis; kuuldavasti saanud tülid alguse kinnisvaravaidlustest. Paistu kogudus veab aga vägikaigast vee-ettevõttega väidetavalt ebaõigesti koostatud arvete pärast. Ent sageli esitab kogudusele väljakutseid ka keskustest eemal asuvate maapiirkondade trööstitu igapäevaelu. Sellel probleemil peatus pikemalt Pilistvere diakon Hermann Kalmus.
Ääremaastumise mõju kirikuelule oli ka peapiiskop Urmas Viilma ettekande üks põhiteemasid. Esiteks ei ela paljud liikmesannetajad tegelikult enam oma koguduse piirkonnas, vaid on kolinud linna või välismaale. Teiseks rõhutas Viilma, et kui ka kõik muud institutsioonid ääremaalt lahkuvad, jääb kirik alles. Nii võib juhtuda, et kogudusest saab sealsete kogukondade eestkõneleja. Selleks väljakutseks tuleb valmis olla. Vaimulik ei peaks peapiiskopi sõnul olema seega ainult oma koguduse, vaid kõigi piirkonnas elavate inimeste õpetaja.
Ka praost Marko Tiitus kinnitas, et tuleb tegelda inimestega, kes pole kogudusega otseselt seotud, kuid otsivad teatud hetkedel oma elus kirikult tuge. Tema sõnul on näiteks siirderiitustega seotud ametitalitused väga oluline misjonitöö tegemise võimalus. Kui nendest jääb hea mulje, tahetakse ka edaspidi kirikuga tegemist teha. Viljandi praostkonna vaimulikel on Tiituse sõnul rahva usalduse võitmine üldiselt õnnestunud.

Head majapidajad
Viljandi praostkonna elu näib olevat üsna läbimõeldult ja hästi korraldatud. See on osalt ilmselt kaheksa aastat praostina teeninud Tiituse teene, kellel paistab jaguvat nii tahtmist kui oskusi organisatoorseks tööks.
Eriti väärib esiletõstmist üleminek praostkonna ühisele raamatupidamisele, millega on nüüdseks liitunud enamik kogudustest. Tiituse sõnul on praostkonna jaoks üldse oluline luua vajalikud tingimused, et kogudused saaksid keskenduda oma põhitegevusele ega peaks aina argimuredega maadlema.
Praostkonna töötegijate omavaheline suhtlemine ja koostöö on üsna elav. Praostkondlik nõukogu teeb aktiivset ja sisukat tööd, korraldatakse vaimulike konvente ja töötegijatele pakutakse täienduskoolituse võimalusi.
Üheks Viljandi praostkonna sinodite omapäraks on tublimate töötegijate ja koostööpartnerite tunnustamine. Seekord sai aasta töötegijaks Kolga-Jaani koguduse juhatuse esimees Urve Siilaberg, aasta kirikusõbraks aga endine Viljandi maavanem Lembit Kruuse. Ent praosti sõnul on Viljandi praostkonna vaimulikud ja ilmiktöötegijad üldse silma paistnud pühendumise ja koostöövõimelisuse poolest.
Võib-olla seetõttu pole ka koguduste arvulised näitajad laita. Liikmesannetajate arvu langus on pidurdunud, ametitalituste arv aga märgatavalt tõusnud. Ristimisi ja leeritamisi oli kõigis kogudustes, välja arvatud Halliste ja Karksi. Nendele kogudustele pole aga praosti jõupingutustest hoolimata õnnestunud ka oma õpetajat leida.
Peapiiskop Urmas Viilma tõstis oma ettekandes esile praostkonna oskusi leida oma tegevustele rahastust. Mitte ükski teine praostkond ei saanud mullu nii palju raha sõpruskogudustelt ega projektide kaudu. Niisiis tullakse küllaltki hästi toime, kuigi liikmeannetused on praostkonnas märksa väiksemad kui EELKs keskmiselt.

Praost valiti tagasi
Koguduste aruannetes pöörati üsna palju tähelepanu majanduslikele, kinnisvara hooldamisega seotud ja muudele argimuredele. Ent ka usuline elu ei jäänud muidugi kajastamata. Viljandi Jaani kogudus tõi esile jumalateenistusliku elu elavnemist, Helme ja Taagepera koguduses tehakse palju kodukülastusi.
Paljude koguduste esindajad märkisid ära väikese tuumikkoguduse ustavust ja muusikakollektiivide edukat tegevust. Murekohana tõi abipraost Markus Haamer Põltsamaalt aga esile lastetöö. Pühapäevakooliõpetajaid on nimelt raske leida, sest töö on vaevanõudev ning seda tuleb sageli teha ilma palgata ja muude tegevuste kõrvalt.
Sinod andis oma hinnangu praost Marko Tiituse tegevusele seeläbi, et valis ta suure häälteenamusega tagasi. Abipraostina jätkab Markus Haamer. Nii võisid saadikud koju sõita teadmisega, et elu praostkonnas jätkub samas rütmis.
Ehkki Kolga-Jaani õpetaja Peeter Parts ütles oma suulises aruandes, et sinod on tõeline pidupäev, jättis see Eesti Kiriku reporterile küll pigem asjaliku ja töise mulje. Sinodil räägitu põhjal võib arvata, et üsna sarnane on ka sealse kirikuelu argipäev. Tundub, et pühendumine, tõhus organisatsioon ning rõhuasetus koostööle kogukonnaga ongi selle praostkonna eripäradeks.
Rain Soosaar

See ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk. (1Jh 5:4c)