Viljandi Pauluse kirik 150aastane
/ Autor: Liina Raudvassar / Rubriik: Uudis / Number: 19. oktoober 2016 Nr 41 /
Tähtpäeva tähistatakse Viljandis pühapäeval, 30. oktoobril kell 15 piduliku tänujumalateenistusega. Teenistusest võtab osa ja jutlustab piiskop Joel Luhamets, kaasa teenivad Viljandi praostkonna vaimulikud eesotsas pastor loci Allan Praatsiga. Laulavad Viljandi Pauluse ja Põltsamaa koguduse segakoorid.
150 aastat on Viljandi linnapilti rikastanud sihvakas punasest tellisest ja graniitkivist kirikutorn ning massiivne ristikujulise põhiplaaniga pühakoda. Jumalasõna on siin kuulutatud katkematult alates hoone ehitamisest.
Kirikuajaloost on teada, et 19. sajandi alguseks oli Viljandi luterlik kogudus nii suureks kasvanud, et tekkis elav vajadus lisaks Jaani kirikule uue, avarama pühakoja järele. 1860. aastal otsustati, et olemasolev kogudus jaotatakse kaheks, linna- ja maakoguduseks. Otsustati veel, et linnakogudusele jääb kirikuhoone ja maakogudus saab endale kirikumõisa ning linnakogudusele ehitatakse pastoraat ja maakogudusele kirikuhoone. Viljandi Maakoguduse Püha Pauluse kiriku nurgakivi pandi peeterpauli päeval, 29. juunil 1863. aastal ning kolme aastaga kerkinud pühakoda pühitseti 30. oktoobril 1866.
Maakoguduse kolmanda vaimulikuna juba oma eluajal legendaarse tuntusega Jaan Lattik (1878–1967), kes Pauluse kogudust teenis aastatel 1910–1939, kirjutab oma mälestusteraamatus «Viljandi kirikumõis kõneleb»: «Läinud maksma ligikaudu 100 000 rubla. Suure armastuse ja hoolega on maamehed vedanud tasuta materjali kokku. Terve kihelkond on kui mesilaspere olnud liikvel. Kui oli kiriku 60 aasta juubel, siis näitas üks vanamees uhke käeliigutusega ühele mehisele kirikuseina kivile ja ütles – see on minu kivi, minu toodud. Isaga kangutasime kivi välja, ma tõin kirikumäele – olin siis noor poiss. Kiriku pühitsemise päeval on tulnud Viljandisse nii palju rahvast, nagu seda enne kunagi ei olnud nähtud. Muusikakooride saatel lahkus kogudus vanast kirikust ja laulis teel: Üks kindel linn ja varjupaik. Kindralsuperintendent-piiskop ja õpetajad sammusid rahva ees. Ei mahtunud rahvas uude kirikusse, olgugi et kava ja plaani järgi pidi seal leiduma ruumi vabalt 4000 inimesele.»
Liina Raudvassar
