Esileht » Elu ja Inimesed » Tähtpäev »

Vilistlane meenutab veebiküsitluses

29.09.2021 | | Rubriik: Tähtpäev

Vastavatud usuteaduskonna esimesel aastal oli teaduskonnal ka väike kammerkoor. Harjutasime vaid mõned korrad enne esinemist Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis (vist oli tegemist teaduskonna jõuluaktuse vms). Samal aktusel esines ka TÜ kammerkoor, ning kahe koori tasemevahe oli väga mastaapne. (Meie kooris oli ka inimesi, kes mitte kõige paremini ei pidanud viisi ja kellel puudus varasem koorilaulukogemus, ka laulud olid valitud meie jaoks liiga keerulised.) 

Sellest hoolimata jäi prof Kalle Kasemaa stoiliselt väärikaks ning lausus püsti tõustes kohalolijatele: „See on hea, et ka TÜ kammerkoor täna esines, sest nüüd me saime kuulda, milline on meie koori tulevase taseme eeskuju“ (tsiteeritud mälu järgi). Kalle Kasemaa oli sel ajal terve teaduskonna hing, alussammas ja aju, tegelikult teaduskonna võrdkuju tervikuna. Indrek Tenno

Mulle meenus aga kahe aastakümne tagune sisseastumisvestlus, kus Hando Runnel küsis, kas ma tean midagi Jaan Lattikast. Mina ei teadnud, arvasin, et kuulsin valesti, ning küsisin vastu: Jaan Tatikas? Komisjoni liikmed naersid kõva häälega ja mina tundsin end veel räbalamalt kui enne. Olin eelmise päeva lesinud Anne kanali ääres, vestluseks ju õppima ei pidanud, päikest sai liiga suur doos ja öö möödus unetult väherdes. Üle noatera pääsesin ikka sisse ja pärast tuli välja, et Jaan Lattik oli 1930ndatel leeritanud Viljandis mu abikaasa vanaema, leeripühal mängis üliõpilane Roman Toi orelit ja puha. /—/ Võib-olla aastakümnete pärast küsitakse sisseastumisvestlusel üliõpilaskandidaadilt, kas teate midagi Urmas Pettist. Tema ei tea, arvab, et kuulis valesti, ning küsib vastu: Urmas Petis? Ja komisjoniliikmed naeravad kõva häälega. (Urmas Petti, Eesti Kirik 12.10.2011)

Õppejõud sõidavad Rootsi. Kõik kogunevad laevadekile vaadet nautima, Jaan Kivistik seisab seal lühikeste varrukate väel. Kalle Kasemaa küsib Kivistiku käest, et ega tal külm ei ole. Kivistik vastab: on küll, mis siis?

Aasta on nii umbes 1994. Tõnno Jonuks hilineb süstemaatilise teoloogia loengusse, astudes auditooriumi selle eesotsas asuvast uksest. Sakslasest õppejõud teeb järsu sammu tema suunas ja käratab talle tungivalt silma vaadates kõuehäälel: „Emba saksa, kumba inglise?!“ Ilmselgelt veel poolenisti unehõlmas Tõnno tardub ja ei vasta õppejõu meeleheiteks esiotsa sõnagi. Mitmes mõttes väga koloriitne dr Egon Brinkschmidt, kes nägi siin Tartus meie, tuimade ja taipamatute pärismaalastega, pikki aastaid ilma igasuguse eduta hirmsat vaeva, püüdis algusaegadel isegi eesti keelt ära õppida. Edutult. Kõik käis lõpuni üle meie peade saksa keeles või tõlgi vahendusel, aga Brinkschmidt pistis vahele üksikuid eestikeelseid sõnu ja väljendeid. Üks neist oli entweder-oder’i vaste „emba-kumba“, mis sobis hästi Tillichi ja Barthi vastandlikkuse väljatoomiseks, aga mitte nii hästi küsimiseks, kas tänane loeng peaks käima saksa või inglise keeles. Teinekord lendas Brinkschmidtist mööda sääsk, tema aga tõstis sõrme ja kuulutas pidulikult: „Näe, hobune!“ Misasi on õieti süstemaatiline teoloogia, saime aastaid hiljem teada Alar Laatsi käest.

Meenub, kuidas lõpetamisest umbes kolm päeva hiljem kohtasin meie lugupeetud prof Kalle Kasemaad, kes tervitas: „Tervist, armas kolleeg.“ Jäin ringi vaatama, et keda ta nüüd siis siin niimoodi tervitab.

Omaaegne prohvet Priskilla oli kuidagi pääsenud Heltzeri loengusse ja hüüatas vaimustunult: „Te olete Iisraelist, Jumal ise saatis teid siia!“ Heltzer vastav väga püüdlikult: „Ei, mind kutsus siia professor Kalle Kasemaa.“

Nalja sai alati Tarmo Kulmari loengutes.

Kui Kasemaa suulisel eksamil ütles vastama tulnule: „Hoidke oma hingeõhku lõunase leeme jaoks“, ei võinud tegelikult teada, kas see nüüd tähendas head või halba.

Meenub üleülikooliline rebaste jooks, kus usuteaduskonna võistkonda autasustati (vist tordiga?) viimase koha saavutamisel.

Olin esimesi kordi Roosi majas. Istusin esimese korruse suure toa ümmarguse laua taha. Minu vastas olev noormees sobitas tutvust. Küsisin samuti ta nime ja kuulsin vastusena: „Jumal.“ Olin hämmingus, natuke mõtisklesin ja siiski küsisin uuesti. Noormees muutus jumekamaks ja kuulsin taas kord: „Jumal.“ Rohkem ei julgenud küsida ja leppisin, et kui Jumal, siis Jumal.

Vanakreeka keele eksamil Roosi maja raamatukogus küsitles Marju Lepajõe noort naist, kes polnud just hiilanud oma tulemustega, et miks siis nii. Tudeng vastas, et tal pole aega, peab korporatsioonis pidevalt käima. Lepajõe usutles edasi, et miks tal on vaja korporatsiooni liige olla. „Kui ülikooli ära lõpetan, siis on alati võimalik Tartu sõites korporatsioonis öömaja saada,“ kõlas vastus. Lepajõe vastas: „Aga teate, te võite ka vanakreeka keele selgeks õppida, tulusa ameti leida ja … näiteks uhkes hotellis ööbida, kui Tartu tulete. Mis te sellest arvate?“ 

Teoloogiatudengitel oli tihtipeale kõht tühi, aga pärast Egon Brinkschmidti loengut, mis toimus teoloogide Roosi maja raamatukogus, pakuti kõigile üks korralik söömaaeg. Need olid väga oodatud loengud.

Kevadise vihmahooaja uputus Roosi maja keldris. Vesi puusani, tudengid päästsid esmalt õlle panipaigast, siis toolid ja muu …

Teemad: ,

Tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb! (Lk 21:28)