Esileht » Arvamused » Kolumn »

Viletsusest ja võimalustest

01.04.2009 | | Rubriik: Kolumn

Meie kirikus on üsna vähe neid vaimulikke, kes suudavad elatuda ainult oma põhitööst. Lisaks koguduse teenimisele tuleb paljudel teha veel midagi, sest kogudustel on raskusi sellegi väikese palgaraha kokku saamisega, mis koguduse nõukogu on õpetajale määranud.
Õpetatakse kohalikus üldhariduskoolis või kusagil ülikoolis, tegeldakse hingehoiuga haiglas või hooldekodus. Meie hulgas on vanglakaplaneid, riigiametnikke ja eraettevõtjaid. Lisaks osaletakse projektides, mis on suunatud enamasti sihtgrupile väljaspool kogudust.
Ühest küljest on see kahtlemata valus, sest peaks ju preester elama oma altarist. Teisalt aga oleme üsna sarnases olukorras kunagi tegutsenud katoliku kiriku preestritega, kes rahvale lähemale jõudmiseks läksid lihttöölisteks. Ka misjonärid on ajast aega enne kristliku õpetuse andmist pakkunud inimestele arstiabi ja majanduslikku toetust ning jaganud tasuta haridust. Oleme meiegi ju tegelikult oma kodumaal jõudnud olukorda, kus valdav osa rahvast on kirikust eemale jäänud, seega elame misjoniväljal.
Mõtlen viimasel ajal üha sagedamini sellele, et siingi pole halba ilma heata. Meie kiriku majandusliku toimetulematusena tunduv sundus leida vaimuliku tööle lisaks veel leivateenimise amet on ühelt poolt valus vajadus, kuid samas ka võimalus töötada kirikuvõõraste inimestega ja nendega koos olla. Seeläbi õpime paremini tundma rahvast, kelle keskel elame ja kellele meid on kutsutud ja seatud häid sõnumeid kuulutama.
Evangeliseerimiseks ei ole kunagi olnud küllalt ainult evangeeliumi tundmisest. See liigub siin maailmas inimeselt inimesele ja selle vägi saab avalikuks suhetes, mis on inimeste vahel. Nõnda nagu kogu pühakirja, elu Jeesuse ajal ja kiriku ajalugu selle algusest tänapäevani, on meil vaja väga hästi tunda ka elu tänapäeva Eestis.
Kui kuulutame lunastust ja päästet Kristuse läbi, siis tuleb tunda ka ahelaid, milles on inimesed, ja võimu, mis neid orjastab. Kui ütleme, et Jeesus on vastus, siis peaks teadma, milles on küsimus. Muidu jätkame ühiskonnast ja inimestest irdunud eluviisi, mille okupatsioonivõim seadustega peale sundis. Selleks pole kiriku Issand oma sõna sulastele aga võimalust andnud. Isegi siis, kui me ise selle peale ei tule, sunnib koguduse majanduslik olukord otsima endale kohta inimeste hulgas väljaspool kirikut.
Üks minu kõige innustavamaid eeskujusid ajaloo suurkujude hulgast on Albert Schweitzer. Teoloogiadoktor ja tunnustatud muusik hakkas õppima arstiteadust, et minna misjonäriks Aafrikasse. See oli tema eluajal väga suure praktilise väärtusega tegu. Ta päästis tuhandeid inimesi kindlast surmast. Samas oli see ka tohutu sümboolse väärtusega, mõjutades järgnevaid põlvkondi, kes on tundnud kutset kuulutada evangeeliumi.
Jumal ei ole oma kirikut ka meie päevil ja meie maal teps mitte maha jätnud. Mulle tundub pigem, et kui inimesed oma kangekaelsuses Tema kutsele ise järgnema ei kiirusta, lükkab Ta meid astuma sinna, kust avanevad uued väljavaated. Tasub mõelda, millised on meie vajadused kiriku vaesuse ja majanduskriisi ajal. Kaplaniteenistus ja diakoonia on kindlasti võimalused paljude teiste hulgas oma rahvale nii lähedale jõudmiseks, et nad meie kuulutatud sõnumit kuuleksid ja mõistaksid.


Heino Nurk

Kristus Jeesus on kõrvaldanud surma ning on evangeeliumi kaudu toonud valge ette elu ja kadumatuse. (2Tm 1:10)