Esileht » Elu ja Inimesed » Kultuurielu »

Vikaarkristlus

14.10.2020 | | Rubriik: Kultuurielu

Septembrikullane soe ilm

on nagu vikaarkristlus.

Ilus on, kuigi ujuma enam ei lähe.

Ilus on, kuigi varsti läheb külmaks.

Ilus on, ja pisut nukraks teeb see ka.

Ilus on. Ja hea on, et on – 

kuldsed lehed-juuksed pehmes tuules,

sitked kuplid taamal panoraami pääl.

Ei, ma ei usu. Aga kui kord abiellun,

siis tahan laulatust. Sest ilus on.

Ja ehk nõnda püsib armastus meil kauem?

Ei, ma ei usu. Aga matustele tahan kirikuõpetajat,

siis on kallil kaimul olla rahus hää.

Lapse lasin küll ristida, sest nii ehk püsib ta tervem,

kaitstud kõige kurja eest.

Muul ajal aga tõesti hoidke eemale must oma usuasjad.

Siiski hää on, et ta on, mingi traditsioon.

Sügisesi kaski, veel osalt suverüüs,

vaatan eemalt aknapraost.

Mõnus maagiline ilm.

Kristina Viin

Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga? (Mi 6:8)