Esileht » Arvamused » Nädala ringvaade »

Viitamine on oluline

29.01.2020 | | Rubriik: Nädala ringvaade

Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus … Kui Arno isaga koolimajja jõudis … Meil lobisemise eest palka ei maksta … Sarnaseid üldtuntud tsitaate kasutame iga päev, et oma kõnekeelt rikastada. Pärinegu need siis Piiblist, raamatust, filmist või teatrilavalt. „Aga seal olid mõned, kes nurisesid õige pahase meelega omavahel: „Milleks see salvi raiskamine? Selle salvi oleks võinud ju müüa rohkem kui kolmesaja teenari eest ja raha anda vaestele.““ Tõenäoliselt tunnevad paljud ära, et tegu on kirjakohaga pühakirjast. Korrektsuse huvides lisan, et katke pärineb Markuse evangeeliumist (14:4–5). Oleme sellisel viisil tsiteerimisega harjunud. Harilikult me sellele ei mõtle, ent sel moel viidates tunnistame väljaandja kaasnevat õigust väljaandele. Eesti Kiriku kontekstis tähendab see enamasti Eesti Piibliseltsi 1997. aasta piiblitõlget. Kui tegu on mõne teise trükiga, on püütud see ka ära märkida.
Keerulisem on lugu siis, kui oma mõtteid hakkame kirja panema ja need avalikku ruumi saadame. Vanim mitmepoolne rahvusvaheline kokkulepe autoriõiguse alal võeti vastu juba 1886 Bernis. Tegu on kirjandus- ja kunstiteoste konventsiooniga, millega Eesti riik ühines 1927. Konventsiooniga kehtib kaitse liitu kuuluva riigi kodanikeks olevatele autoritele, nende teoste osas sõltumata sellest, kas teosed on avaldatud või mitte. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 39 „garanteerib autorile võõrandamatu õiguse oma loomingule“. Õigus intellektuaalsele omandile kehtib autori eluajal ja 50 aastat pärast surma.
Iga nädal ilmub lehes paarkümmend lugu ja terve rida fotosid. Ebameeldivuste ärahoidmiseks palub toimetus, et mõnd autorit tsiteerides oleks loo juures vastav viide. Küsimuste korral võib alati suhelda toimetusega.
Rita Puidet

Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast! (Lk 18:31)